See, mida näed, ei ole see, mida tajud. See, mida koged, ei ole see, millisena see näib. See, mida tunned, ei ole see, kuidas väidetakse olevat. Maailmad ei ühti - tõlgendad olemas olevat, kuid ei saa aru, kus ja mis on vale, sest kokku ei kõla.
Inimene tajub enese sees olukordi ja loeb saadaval olevat infot üsna tõeselt. Ta tajub ära, kui talle valetatakse, tehakse liiga ja teda hoitakse tahtlikult olukorras, kus ta on teistest, kes samas, vähem. Temal ei ole võimalik olla selles keskkonnas paremana. Tal on võimalik näida paremana – saada parema kohtlemise osaliseks, kui ta teeb seda enese arvelt.
Ta peab – ta tunneb ennast, kui kastis olevana – on piirid ja reeglid – vabadust ei ole – ta peab järgima jooniseid ja juhiseid. Talle öeldakse, et see, kuidas on ja mis toimub, on okey. Talle näidatakse, et kui ta jääb enese juurde – keeldub reeglitele allumast ja tahab ühisele vastanduda – siis ta kaotab. Talle öeldakse, et ta peab tegema ja olema nii nagu on ettenähtud ja temalt oodatakse, sest teisiti tehes või tahtes on ta ebaõiglane ja hoolimatu.
Kui see, keda vähendatakse, proovib siis leida enese jaoks õigust – öeldes välja, et temal ei ole hea, kohtab ta survet ja vastu meetmeid – teda ei kuulata ära, teda proovitakse sundida vaikima, teda halvustatakse ja ta naerdakse välja. Temaga käitutakse nii nagu kellegi teisega samas ei tehta. Tema ise näeb ja talle näidatakse rõhutatult erinevust – teda eristatakse kõigile nähtavalt. Teda jäetakse tahtlikult ja eesmärgipäraselt välja ning eraldi – üksinda olema. Enese tegude tagajärgi kogema.
Kiusatu soovib saada sellelt teiselt, kes teda nimetab ja süüdistab, selget infot, et olla mõistvam ja toetust andvam – on soov ja tahe, õnnestuda nii, et ei tuleks vigu ega ülekohut. Tema soov kohtab vaikust, keeldumist, ebaviisakust, valetamist. See tähendab, et talle ei anta võimalust olla õiglane ja hea, vaid tahtlikult luuakse olukorrad, milles ta ei õnnestu. See teadmine ahistab – näitab enese piiratust ja jõuetust. Olukorda ei saa ära parandada ega ennast heana näha ja tunda. Ta on üksinda.
Kuid, kuna ta on ja tal tuleb edasi olla, siis see tähendab, et ta peab leidma võimaluse, kuidas ennast aidata. Temast saab radar, kes püüab kiusajast lähtuvaid signaale. Ta allub ja kuuletub – tema peab ise ennast kontrollima ja jälgima, et teine ei saaks „kannatada” ega „ebaõiglaselt” koheldud. Ta peab, sest muidu järgnevad karistused ja süü mõistmine. Tal tuleb suuta olla endast parem – sellest endast, keda talle näidatakse ja millisena temast räägitakse, et teist tolle tunnete käest päästa, kuid ta ei suuda seda teha, sest kiusatu olemas olemine on kiusaja tunnete kestmise põhjus.
Kiusaja keelab kiusatule enesega seonduva – info enese ja ühise jaoks olulise kohta. Ta teeb seda selleks, et vältida pisimatki võimalust, et kiusatu „kasutaks” olukorda ära – saaks olla halva ja mõistmatu enese vastand. Kuid kiusatu peab andma teisele enda omast, võtma teise endaga ühes, sest siis teisel on, siis too ei jää ilma – ilma jäämine tähendab, et tunded tõuseksid ja „süüdlane” saaks neid tundma.
Sellises olukorras ei pea olema – jääma ja kaasa mängima. Inimesel on õigus öelda välja, et selline käitumine ei ole hoidev ega hea ning anda konkreetne info, mil moel on vastuvõetav ja hoidev ühes olemine. Kui ei valita kuulata ja/ või rünnatakse vastu, siis on õigus minna rahulikult mujale. Eemalduda olukorrast.
Mõistetav ja teostatav, kuid rahu ei jää eneses kestma, kui seejuures ärkavad süümekad – mis õigusega küsin enesele rahu, kas ma julgen, kuidas ma julgen – kas tegu loob vähem. Sõna P E A N oli sügaval enese sees – teiste sõnad, pilgud, teod – hukkamõist ja enese tõe maha tegemine. See on olnud grupi poolt teostatav kiusamine. Ühes veendakse ühte, et tollel ei ole õigust tahta – info, mida tema edastab, ei ole tõene, sest sel moel temaga ei käituta – mitte keegi ei tee midagi valesti.
Pea peale pööramine – lugu keeratakse kiusatu süüks. See on psühholoogiline mäng – haige keskkond, kus ühte vähendatakse, et teine saaks tunda ennast paremana ja õigemana – olla üle. Teod ja otsused, mis tehakse, et üks saaks vältida enese tundeid, kui too ei tule toime sõnaga EI ja sellest tulenevaid tagajärgi teistele. Samal põhjusel mängisin ka mina kaasa – mul ei olnud hea olla ja ma nägin, et ka teistele mitte, kuid sellepärast, et ema, tädi, õde ei tulnud oma tunnetega toime – keeldus iseenda osa loos nägemast ja midagi muutmast, siis ma vaikisin – seni, kuni teine oli ja tahtis omadel tingimustel olla, siis ta oli olemas. Oli kogemus, et Ei öeldes, valitakse tunded, vaikitakse või minnakse ära ja mina ei saa midagi muuta, sundis mind vaikima ja vales elama.
Sellisesse olukorda jäädakse kinni, sest on ju lootus, et kui kiusaja saab juurde infot – näeb kiusatut tervikuna, siis kiusamine muutub alusetuks. Kui olla nähtud iseendana, siis teisel ei ole põhjust. Kuid see tõi kaasa sügava enese kaotuse – tõdemine, et mina ei saa olla selles keskkonnas Inimesena. Kuid see koosolemise mäng ei olnudki selle rolli kandmiseks mõeldud – mina ei saanud kanda seda rollinime, sest sellele ei ole olnud seal kohta – mina olin see Kes, kes oli Vale.
Kui mõistsin, et tegemist on minu kiusamise looga, siis tõin info päevavalgele – minul ei ole selles keskkonnas sellisel moel hea olla. Palun võtke info teatavaks ja aidake mind – lõpetage tegevus, mis loob vähemat. Lapsed ja abikaasa mõistsid, kuigi ka siin oli vastu seismist, et miks üldse ja keda see puudutab või kas peab midagi. Kuid siis võeti info tõesena vastu ja meist sai üks.
Informeerisin õde ja ka tädi ning ka venda. Õele saatsin kirju ja neile tuli vastu sõnu kirja vormis. Tema ei ole, midagi valesti teinud. Kõik on olnud õige. Teistsugust kohtlemist mina ei ole väljateeninud ja üleüldse, kes ma selline olen, et temalt midagi nõuan. Tema mind enda ellu ei vali. Tädi kuulas ja kuulas, ütles vahele ja näitas ennast välja – tema ei mõistnud, et midagi oleks valesti – ju mina ise olen põhjus ja õel on õigus käituda nii nagu tema seda soovib – temperament. Tädi ei saanud aru, miks ja mida ma talle öelda tahan – mitte keegi ei ole mitte kellelegi liiga teinud – mina mõtlen välja ja tõstan tüli – raske elu väljamaal. Vend palus vabandust, et ei ole mõistnud ega ole toeks olnud, kui olen teda vajanud.
Meie suguvõsas on selle etenduse nimi „Päästame Lapse ära!” Kunagi oli olemas laps, kellele lähedane tegi liiga – nii seda tõlgendati ja nii see algas. Tehti ja oldi, kuid ei jäädud tegema. Kohe ja/ või ka hiljem seisti nähtavalt ühele lapsele toeks, et too ei peaks oma tunnetega kohtuma - teine jäeti üksinda ja eraldi. Laps kogus ka ise endale toetajaid, et näha, kuidas see, kes liiga tegi saab karistada. Laps ei õppinud ennast tundma – enda osa loos nägema. Kui tema tundis, siis tuli teda päästa – vale tuli hukka mõista ja lapsest eemale hoida. Tunded olid teise vastutus ja ülekohus. Lapsel aidati luua olukorrad, et kõrvaldada vale ja hoida valed tunded endast eemale.
Kuna tegemist on pikaajalise looga, siis on see kaasa toonud kaassõltuvuse. Selline lahendus kandus edasi ja seda hakkasid kasutama ka need, kes olid olnud lapse kõrval ja kes lisandusid ajas - keerulisi tundeid endas tuli vältida ja selleks tuli nende "autor" vaigistada, lõpetama sundida, süsteemist eemaldada või ehitada endale oma tervik, millesse valel ei olnud sissepääsu. Need, kes seisid kõrval, valisid selle, kellele olla toeks - samastasid iseendaga - too on vaeseke, sest tollele tehakse ülekohut - tema tunded on ebaõiglase käitumise tulemus - see on loo peapeale pööramine. Ebaviisakale ja hoolimatule käitumisele viitamine tähendab muutuse kohta - tööd enesega, mitte Ei välja öelnu hävitamist.
Öeldes Ei oma õe ja tädi käitumisele ning valikutele, andsin ma neile info – sel moel edasi minna ei saa, sest selline tegevus teeb liiga ja vähendab. Öeldes Ei ma ei teinud liiga, vaid lõpetasin võimalused, milles seda tehti. See näis neile ülekohtusena – nemad ei saanud enam, neil ei olnud enam. See tekitas neis protesti – trumbid olevat minu käes ja mina olevat ülekohtune. Mina peatasin, et ei kestaks ja ütlesin, et edasi saab minna siis, kui nad on mõistnud, mida nad tegid. Mõistes nad saavad aru ja enam ei tee ning siis ei ole enam põhjust peatumiseks, vaid saab edasi minna.
Mina ei võtnud neilt midagi ära – see, millest nad enam ja seni osa ei saa, ei ole nende õigus või omand. See on olnud võimalus luua ennast tädi(de) rollis olevana – privileeg, sest on olemas õe lapsed. Laps ei pea sellist õigust, et olla õele, tädile või vanatädile vastuvõetav, välja teenima. Samuti ei pea laps, tädiga koosolemise saamisega, liiga tegema teisele, kes kõrval sama – üks saab ja temal on, kuid teisele ei ole ja too ei saa endast mitte olenevatel põhjustel. Sel juhul teeb liiga ja vahet täiskasvanu.
Inimesena, õena, õelapsena, ja emana on õigus tuua teema esile ja paluda ülekohtu lõpetamist – meie peres on sellised reeglid – kõik on olemas ja kõigiga hoitakse austavat suhet. Kui infot ei taheta mõista, siis on avatult ühes olemine peatatud. Infost keeldujate tegevus on see, mis eraldab ja lõhub tervikut.
Kuidas ja mil moel olla nendega, kellega varem oli koha segadus, oskamatus, info valeks tõlgendamine, kuid nüüd on enda teadmine välja öeldud ja sellele on vastu kõlanud EI. Ka minule öeldi Ei – siis ei ole me koos, kui sellisel moel ei sobi, kui oli valitud olla.
Täna on teadmine, et endiselt ei tähenda õe ja tädiga koos olemine kindlust ja turvatunnet. Viimase nelja nädala jooksul ja eelnevatel aegadel on nad käitunud hooletult ja suvatsevalt. Välja on öeldud sõnu ja tehtud tegusid, mis vähendavad ja lõhuvad. Nad ei ole ehitanud silda ega loonud selgust – nad on valetanud, et nad ju tahavad seda teha ja samas öelnud, et seda ei peagi tegema, sest mina ise ju ..
On teadmine, et nendega ühes ei ole kindlat pinda jalge all. Ei ole seda ühte kohta, kus meie kõik oleme ja saame rahus olla need Kes me oleme meid ühendavate rollidena. Ei ole teadmist, et see, mis on, see ongi päris olemine, kuid kui tulebki tunnetest vahetus, siis selle kohta antakse tagasisidet – seletus ja vastutus enese eest vahetult peale toimunut. Vastutus, et otsida lahendust, et enese tundeid on mõistetud ja neid ei suruta alla või heideta pihta.
On teadmine, et koos olemine ei tähenda laia naeratust, vaid selgust, kes olen, kelle rollis olen ja kelle rolli on vastasolija endale valinud – kas ma saan sellest aru, millisesse mängu mind kistakse ja kas see on lahendav või segadust loov ja lõhkuv. Valin iseendana olemise ja enese sõnumi, et leida tee edasi.
Marianne
20.102023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar