Taas oli õhtu,
kui köögis istusin
ja endamisi mõtlesin -
miks mina ei vali,
siiralt naeratades,
ennast avada -
tunde sõnastasin -
kaitsetus.
Tunne ennast kaitsetult
inimnägude vahelduvuse ees,
kui ilma selgitusteta
ja selge põhjuseta,
inimene ennast vahetab -
see tähendab,
et ta on eilsest erinev -
valib olla
erinevate tunnete
vastas pooled -
olla mõlemad.
Täna ta vastu naeratas,
eile vaevu välja tegi,
üleeile küsis
ja huvi tundis,
päev enne seda
vihaselt teisale pööras,
oli aeg, mil kallistas,
siis tuli aeg,
mil sõnadega lõi.
Nii ei ole,
et oleks olnud
ainult üks
ehmatav kord,
vaid liiga paljusid kordi
ta enese nägu
ja väljendusi
äärest äärde on vahetanud -
kunagi ette ei tea,
millisena ta lavale astub
või millal ennast
teiseks vahetab -
see ongi kaitsetus
enese elu haprus -
liiga tegev kogemus.
Mõlemal juhul
ta õigena end tunneb
ja iseteadvalt ülal peab -
kui siis küsida
ja tähelepanu juhtida,
et, mis juhtus
või, miks valik selline,
kui siis öelda
et palun enam ära tee,
siis ei mõisteta -
vastu nähvatakse
kujutad ette enesele
Mina sel moel
ei teinud
ega olnud -
Sina ise olid
ja Sina ise tegid -
Sinuga teisiti ei saa -
miks ei või,
kui tahan!
See ongi mõistmatus
ja ongi selgusetus -
on kaitsetus
enese kogemus
ja teadmatus -
Kes mina olen,
kui teine valib olla
ja valib mitte olla.
Mina ei muutu,
sest ka teine ei muutu -
see on teise tunne,
mis välja paistab,
vahel pihta paiskub
ja teisel varjus püsib -
käib mäng tunnetega
teise tunnetel.
Marianne
31.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar