Vahel on nii, et inimene ei mõista, et elades oma elu, enesele sobival moel, tema võib teha ülekohut – olla ebaõiglane ja vähendav nende vastu, kes on olemas, kuid ei näi temaga kokku ühendatud olevat. Kuidas see võimalik on, kui inimesel on olnud ju omana kõik see, mida tema tahab ja ta on ära või eemale jätnud kõik selle, mida nimetas, mingil põhjusel, sõnaga - Peab! Peab on ju see, mida inimene ei taha ja seega ta ei pea sellega nõustuma, koos olema, selles jätkama. Seega ongi ta elanud oma enese rahus ja argises päevas kõige sellega, mida tema on enesele valinud – nõustunud selle eest maksma, vastutama ja tal on ressursse, et seda omada ja sellega ühendatud olla.
Korraga saab ta, kui külma vee kaela – on äratuse koht. Talle on öeldud EI – vanal moel edasi ei minda, sest osa tema tegudest ja astutud sammudest on nimetatud valedeks. Selgub, et on olnud neid, keda tema teod on vähendanud – tema ise on liiga teinud. Inimene ei ole, osanud/ tahtnud, näha ega vaadata ennast selle süsteemi osana, millesse ta on sündinud ja kohale, kus ta on ja neile rollidele, mis osaks olemine on endaga kaasa toonud.
Inimene sõdib uuele infole vastu. Ta ei näe enese osa loos ja seega ei ole ta vastutav selles, mida talle näidatakse. Ta tunneb ennast ohvrina, sest ta jääb millestki ilma – tema ei saa olla vanal moel. Teda piiratakse ja ahistatakse. Temale kuulunud võimalused ja ressursid ei ole enam tema kasutada ega käsutada – tema jääb millestki ilma ja kusagilt välja. Ta on pahane ja ründab, ennast kaitstes, vastu – lõpetagu teine ära, võtku oma EI ära. Andku rahu tagasi. Ta ei nõustu muudatustega, sest tema keeldub ennast muutmast – tema ei ole seotud – tema näeb ennast üksinda olevana ja ka teisi väljas ja üksinda olevatena.
Kuidas osutusid inimese teod valeks, kui ta valis enese järgi – oli ja käis enese tahtmiste järgi? Vastus kõlab, et just nimelt sellel samal põhjusel – enese isekus ja omad tahtmised. Tema valis nii nagu oleks ta üksinda – eraldi kõigest – Mina ja Maailm. Oksad ei paindu, lilled ei murdu, jälgi samblasse ei jäeta, kaasa võetud kivist auku ei jää – ollakse Mina Ise – kõiksus – õige, omav ja saav.
Ei-le võib ja on õigus vastu protestida ning keelduda välja öeldut aktsepteerimast. Võib eraldada ennast ja öelda, et ei pea, sest ei taha. Olge ise oma reeglite ja keeldudega – mina ei allu ega kuuletu. Mina ei taha – mind kinni ei hoita, sest mina olen Mina Ise. Minnakse sinna, kus ei pea, ollakse nendega, keda on valitud ja keda saab jätta. Minnakse ära ja eemale sellest, kuhu kuulutakse ja millest ennast lahutada ei saa – perekond, suguvõsa.
Mina olen see, keda ei ole tahetud, sest olen loonud ja loon ka tänases tundeid, millega tegeleda ei taheta. Kuid, kuna olen olemas, siis on olnud ja on ka tänases olemas lähedasi, kes on enesele öelnud – Peab! ja olnud selletõttu ühes. On olnud erinevaid aegu – paremaid ja helgemaid, kuid ka halbu ja väga raskeid. Mina olen mõistnud seda, mida teised endas peidavad, kuid ka välja näitavad – olen lugenud infot õigesti ja saanud aru, milliseid tagajärgi teiste tahtmatus kaasa on toonud – need on olnud minu, kuid mitte ainult - ühises kõigile kogeda.
See on teadmine, et perekonnas ja suguvõsas on inimesed, kes ise ei valiks minuga ühte seotuna olla, kui nemad saaksid ise otsustada ja valida. Nemad ei taha, kuid peavad ja sellest tulenevad tunded näidatakse välja – enese kannatuste eest on makstud kätte minule, sest minu olemas olemine on toonud kaasa piiratuse - sõna Peab! Seega on loodud olema olukorrad, mis on näidanud mind valena ja ebaõiglasena. Sel moel on saadud enesele õigus – enam ei pea, sest mina olen näidatud olema valena ja seega, just minu pärast ei saa koos olla – vabadus on kätte antud. See on tõestus, et ollakse õige ja eraldi olemine on õigustatud.
Olen elanud teadmisega, et mind ei taheta, olgugi, et olen olemas. Olen kohanud vastumeelsust, sest tean, et teine on sundinud ennast – tema peab. Teine ei ole võtnud mind Inimesena meid ühendavas rollis olevana vastu - tema ei taha olla ega elada minu rolli partnerina. Teine ei ole tahtnud leppida minu õigusega olla see Kes, kes olen süsteemis, sest tema ei taha olla see Kes, kes ta selle tõttu on.
Kuna ühes olemine on tähendanud sundust, siis enesele lahenduse loomiseks, on teine(sed) loonud enesele justkui oma süsteemi(d) – olemas olevatest on ehitatud turvalised tervikud - seal on koos need, keda on sinna ise valitud. Seda on tehtud sellepärast, et vältida kogetud ebaõiglust – pealesunnitud koos olemist minuga. Neist tervikutest on jäetud mind välja enese õigusega - süsteemi loojate otsus. Mind ei ole tahetud/ oodatud ühte, sest välditakse enese tundeid – solvumist, viha, valu, hirmu. Sügaval olev ülekohtune kogemus, teiste kannatuste endale võtmine, teiste poolt teostatuga nõustumine ja jätkamine. Mälestus millestki kandub üha edasi ja mõjutab tervikut, millesse ollakse sündinud.
Enesele loodud Maailm ja päriselt olemas olev puutuvad aegajalt kokku ning see tekitab kaoseid - sünnivad ülekohtused teod ja võetakse vastu vähendavaid otsuseid. See näis väljapääsmatu olukorrana – teadmine, et mina ei saa vähendada teise taaka – mina olen olemas. Kuid teise tahtmatus tegeleda enesega ja loodud kaosega ei tähenda, et minule tohib teha liiga – olla ülekohtune, et vähenda mind. Mina ei pea ära kaduma Maailmast, et päästa teist tema tunnete käest. Mina arvasin, et pean. Mina uskusin, et tuleb olla eraldi ja väljas – kohas, mis minule oli jäetud, kuid see ei olnud koht, millele mina olin sündinud.
Astun oma enese kohale ja olen valgus. Mina olen olemas sellena Kes ma olen ja seal, kus ma olen. Isa ulatab oma vasaku käe emale - ema hoiab sellest parema käega kinni. Ema ulatab oma vasaku käe vanemale tütrele – vanem tütar hoiab sellest parema käega kinni. Vanem tütar ulatab oma vasaku käe teisele õele - minule – mina hoian sellest parema käega kinni. Mina ulatan oma vasaku käe kolmandale õele – kolmas õde hoiab sellest parema käega kinni. Kolmas õde ulatab oma vasaku käe vennale – vend hoiab sellest parema käega kinni. Vend ulatab oma vasaku käe nooremale vennale – noorem vend hoiab sellest parema käega kinni. Noorem vend ulatab oma vasaku käe isale – isa hoiab sellest parema käega kinni. Ring on tervik – kõik on ühendatud – ühes ühena.
See on suguvõsade süsteemide lüli. See lüli on ühendatud isa ja ema suguvõsadega. Isa hoiab parema käega enda vanema venna vasemast käest kinni ja ulatanuna parema käe endast järgnevale õele, on ühendatud enese päritolu perekonna ringi, mis on ühenduses eelnevatega. Ema hoiab parema käega oma vanema õe vasemast käest kinni ja ulatanuna parema käe endast järgnevale vennale, on ühendatud enese päritolu perekonna ringi, mis on ühenduses eelnevatega. Kõik on ühendatud kõigiga – ühes ühena.
Kõigil on omad kohad olemas, kõik on omadel kohtadel olemas – energial on tee, milles voolata – vanemast nooremale – läbi ühise aja – algusest algusesse.
Marianne
19.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar