On olemas inimesi,
kes on tõeliselt säravad,
rõõmsalt toredad,
lahedalt vaimukad
ja naerutavalt lõbusad.
Nendega ühes
on olla päris mõnus,
üsnagi hea
ja vägagi seikluslik -
see kõik on olemas,
kui lasta neil olla
enese peo pillerkaar.
Neist ei usukski,
neist ei paista väljagi,
et nad võiksid
teistsugused olla -
hoopis teistsugusena,
lava valguses,
näidata ja elada end välja.
Olla vaenust vihased,
olla kättemaksust elevil,
olla naeruvääristavad,
olla parastavad,
olla vähendavad -
teise isiksust
maha tegevad.
Selles Maailmas,
mille nemad
on enesele ehitanud,
saavad nad särada
ja lõbusasti tantsida,
kuid seal
nemad ei saa
enesele lubada
olla enese pimedaim pool.
Seal nemad ei saa
olla see,
kes oma tunnetega
toime ei tule,
kes teistel tallab,
kui ise jonnida valib,
kes sõnu väänab,
infol ja lugudel
enese tarbe järgi
paista laseb.
Selline inimene
on Lavade Kuningatar,
kes vakka ei jää
ega ära ei lõpeta -
tema esineb,
et ennast näidata,
sest siis saab
tema ise
ennast vaadata -
olemas olemist nautida.
Näha ennast
õigena ja heana,
toredana ja huvitavana,
sõbraliku ja toetavana,
kõige päästjana
ja kõike haldavana.
Kuid tema ei ole
kõigile sama -
oh ei -
tema sees
on olemas ka teine,
sügavam Mina,
kes välja astub,
kes välja paistab,
kui ei saa seda,
mida tahab -
olla olemas oleva lava
säravaim ja ainus
Lava Kuningatar.
Ta ei taha olla sama
olla sama sellega,
olla samas kohas sellega,
keda endaga võrdseks ei pea -
Tema ei pea,
kui tema ei taha!
Kuid,
kui tuleb ette,
et nad on ühes etenduses,
lava peal koos,
siis ta valib,
avalikel lavadel,
enesele teised rollid -
olla süüdistaja,
olla vähendaja,
olla naeruvääristaja,
olla hukkamõistja
ja vaikija -
„Vähene – kao ära -
minema minu lavalt
ja etenduses seest!”
Lavaraev
sai alguse,
kui kõrval seisja,
avalikul laval,
tegi oma käigu,
ütles oma repliigi -
mis ei olnud öeldud
Lava Kuningatarile,
vaid inimesele,
kes teeb liiga,
kes astub üle
ja tallab peal -
nähtaval oli teod,
mis tegid liiga teisele
ja paljad palged,
mis ühist vähendasid.
Kuigi on
öeldud ja näidatud,
et see teine nägu
on olemas,
siis on olemas neid,
kes ei usu
või ei taha uskuda,
olemas oleva
olemas olemist,
sest nad ei näe -
nemad ei vali vaadata
särava naeratuse taha
ja kaasa haarava lõbususe sisse.
Lavade Kuningatar
on ju pidude nael
ja häälte keskpunkt,
headuse etalon,
toetuse matroon -
tema sära pimestab
ja vaadet sisse takistab,
üle kõlav naer see,
muud hääled vaigistab -
tema sügavuste põhjani
sisse vaatamist takistab.
Lavade Kuningatar
iseenesele
üles seatud lavadel esineb,
enesele teadlikult
valib publikut -
ühtedele saab esineda
ühte moodi,
teisele
ta väljendub teist moodi -
kõik on rollid,
et iseennast mitte paljastada.
Lava on teda täis -
tema etendus ju käsil on -
tema ise valib,
keda partneriks võtta
või keda tahab jätta.
Ei ole laval kõiki
ega saa kõik kõike -
võetakse ja jäetakse,
välja valimata jäetakse,
siis kui parajasti,
selleks tahtest jääb vajaka,
selleks isu puudub,
teised köidavad,
teised sobivad
sest ühes nendega
õigetes rollides
saab mängida.
Lavade Kuningatar
ka inimesega mängida valib -
ta näeb teda
vajalikus rollis olevana,
ta kuuleb teda
vajalikus rollis olevana,
ta tõlgib teda
vajalikus rollis olevana,
ta räägib temaga
vajalikus rollis olevana -
„Püsi paigal,
muuda end -
ole see,
kelle parterina valin olla!”
Olin temaga ühes
mängisin samal laval -
hoolimata sellest,
et ma elus kasvasin
ja muutusin -
ühisel laval
olin ma ikkagi sama -
see sama vana jama.
Mina ei saanud aru,
milles on asi,
kus point on -
mina nägin
ja kogesin,
hoopis teist nägu
või teist moodi olemist,
kui just oli olnud
või ikka veel välja näidati.
Uskusin,
et mina olin see,
kes teda muutis,
teiseks ära muutis,
kui minuga ta ei valinud
olla see, kes teistega -
uskusin,
et süü
peitub minu vigades
ja valena olemises.
Lõpuks mõistsin -
teine minuga mängis -
ta vahel valis
tumedamas värvides rolle,
ta vahel valis
heledamas toonides olemisi
kuid vahel
teine ei valinud mängida -
tema ise ennast näitas -
oli iseendana
ise ennast varjamata.
Lavade Kuningatar
sai enesele jõudu juurde,
et mängida üle olevates rollides,
väljenduda tumedates toonides,
kui osutas minu tühisusele -
eksimistele ja väärtusetusele
ta veel säravamalt tantsis,
sest teda lõbustas teadmine –
„Suutsin Sind muuta -
iseennast halvana tundma panna!”
Ta oli õnnestunud -
rolli edukalt välja mänginud
ja siis,
kui ma ise ennast kaitsesin,
ise ennast tõestasin,
ise ennast avasin -
siis ta kahetsust avaldas,
et minu elu
ei ole sama ilus,
kui temal,
et oskused
ei ole sama tõhusad,
kui temal,
et kogemusi ja saavutusi
ei ole samu,
kui temal,
et inimesi pole,
samal moel,
seismas kõrval,
et olengi vähem,
sest ei oska olla rohkemat,
et annan vähem,
sest ei taha anda,
et võtan teistelt
ja kasutan ära -
kasutan ära,
sest minus väärtust ei ole,
mis tasakaalustaks.
Kõik selle
ja paljugi enam
ta sõnades teele saatis
ja pihta lennutas -
kõik sai tehtud selleks,
et mööda vaadataks
ja ära unustataks -
tema enese osa loos,
tema enese teod teel -
tema enese tegude tagajärjed -
ühise V Ä H E N D A M I N E.
Lavade Kuningatari
sõnad,
mis edasi andmas valet,
teod,
mis kangutamas lahti,
teistele näitasid,
kuidas mind tuleb vaadata,
kuidas minusse tuleb suhtuda
ja edasi andsid soovi -
Valige ainult mind -
mina jään alles,
valige ainult mind,
mina olen parim,
valige ainult mind,
mina päästan teid ära -
valige ainult mind,
mis siis,
et siis ei ole teist,
mis siis,
et siis ei saa teine osa,
mis siis,
et siis jääb teine välja,
mis siis,
et vähendan
ka teid -
olete ilma ja üksinda,
kui ei vali teid lavale.
Lavade Kuningatar
ennast suuremaks kasvatab
ja pingsamalt tantsib,
kui kusagil on keegi,
kellest ta tahab lahti saada -
tolle ära ja välja eraldada,
et ei peaks kohtuma
ega koos olema -
temale vastuvõetamatu
on temale allumatu olemas olemine -
on olemas roll,
mida tema ei taha kanda -
avalikkuse ees iseendana olla.
Marianne
06.102023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar