„Mina ei saa aru – mina ei mõista, millest Sa räägid – mina ei näe seda – seda ei ole olemas!”
Ega nähtagi ega saada aru, sest inimesest on saanud monstrum. Kui sel moel ennast väljendada, siis solvutakse, et kuidas niimoodi saad öelda. Monstrum on ju koll – hirmu loov olend. Inimene soovib ja loob head – vähemalt peaks ju nii olema, kuid alati ei ole.
Monstrum on midagi, mida ei näi olemas olevat, kuid ometi on tema tegevusel tagajärjed, mis muudavad ta nähtvaks. Monstrum on see, kes näeb iseennast olevat ja väljendub sellena KES ta ei ole – ta on võtnud endale õiguse olla ja/ või temale suunatud tähelepanu osutab teda sellena olevat. Ta on see Kes, kes ta näib olevat, kuid see tähendab, et, sel moel valinuna, ta ei võta vastutust selle enese eest Kes ta süsteemi sündinuna on.
Titaan Atlas oli see, kes kandis enese õlgadel kogu taevavõlvi. Atlas on ka, koljut kandev, esimene kaelalüli. Inimene on Atlas, kes kannab enese õlgadel ise ennast – tervet Maailma, milles ta loob maailmu ja iseennast nende sees või väljas olevatena. Need inimesed, kes on unustanud või kõrvale heitnud enese Kes olemise, sest on midagi, mida nad tahavad ja on midagi, mida nad ei taha, kõnnivad teiste teedel – loovad ja mängivad teiste inimeste eludega nii nagu oleksid nad jumalad.
On võimalik, et nad ise on asetanud ennast teise kohale ja too on sealt kõrvale astunud. On võimalik, et neid on sinna tõstetud või ei ole nende ees olnud piire ja nad on üle enese laiali valgunud. Sel moel ei ole nad enam need KES nad on – kellena nad on süsteemi sündinud, vaid nad on need KES, kes nad olla tahavad/ saavad/ peavad.
Selline olemine on korratus süsteemis – ei olda eneste kohtadel ega nähta enese kohta järgnevuses. Seega, vaadatakse loole teisest vaatenurgast ja tahetakse/ saadakse, midagi muud kogeda, omada, luua. Mitte kellelgi ei ole hea, kui on koha segadus – selline olemine mõjutab kõiki – kõik saavad tagajärgi tunda ja neile saavad osaks erinevad väljakutsed, mille võimalik lahendus on iseenda selgus ja kohtade korrastumine. Mõjud ulatuvad üle sugupõlvede, et ükskord ometi saaks kord majja loodud – igaüks asetatud omale kohale ja igaüks on teadlikult vastu võtnud oma koha, koos sellega liituvate kohustuste ja vastutusega.
Inimene, kellest on saanud monstrum, ei näe ega mõista, et ta ei ole see, kellena ta ennast ja läbi selle teisi näeb, sest ta on loonud süsteemi sisse, olemas olevast, oma süsteemi, kus ta saab olla see Kes ta tahab olla. See tähendab, et mõned on jäetud välja, mõned eemaldatud kohtadelt, mõned on asendatud teistega, mõnedele on keeratud selg. See tähendab, et tähelepanu suunad ja edastava kogus ja kvaliteet on muudetuna muutunud.
Nelikümmend aastat tagasi otsustas minu ema lõpetada suhted oma õega. Ta tegi seda üsna päevapealt – vastu sai võetud otsus, mis ei kuulunud edasi kaebamisele. See otsus jäi kehtima – ta ei vaadanud seda ümber ega näinud enam oma õde – tema nägi monstrumit ja nomenklatuuri. Sellisena rääkis ja näitas ta, oma sõnadega, teda meile – oma lastele ja ka teistele sugulastele. Õe endaga ta ei suhelnud ja seega suhted ka ei selginenud.
Ema õde on minule tädi. Tädi on olnud see inimene, kes oli turvaline sadam lapsepõlve raskuse sees – tema sai tulla hetkeks kohale ja olla toeks, temale sai helistada, et tunda ennast korraks hoituna. Ta on olnud olemas minu algusest alates ja mina tahtsin, et ta oleks olemas ka edasises, sest mina vajasin teda.
Ema ei andnud luba olla tädiga koos. Ema ei näinud temas inimest, vaid põhjusi, miks ei saa ega pea – tädi oli tema tõlgenduses vale. Ema ei tahtnud mõista, et mina soovisin tädiga koos olla – mina ei olnud otsustanud teda oma elust välja jätta ja ema põhjendustest ei saanud ma aru. Et saada seda, mida mina vajasin, siis lõin otseühenduse tädini – ema jäi vahepealt ära. Ema ei olnud selle loo sees olemas – olin mina ja oli minu tädi.
Kuna me erinevatel planeetidel ei elanud, siis elud põimusid ja seega oli ka ühiseid ettevõtmisi ning koos olemisi. Üsna kaua valetasin emale, kus ma olin või mida tegin, kui olin olnud tädiga. Oli ka aeg, mil varastasin kodust raha, et osta pileteid maale. Kõike seda tegin teadlikult, et ennast aidata. Vahetevahel, kui vahele jäin või lood üle keesid, siis proovisin seista enese ja tädi eest – kaitsesin meid. Hiljem, kui nägin selle tegevuse mõttetust, siis valisin vaikimise või teema muutmise. Kõik minu lapsedki on olnud teadlikud, et vanaema kuuldes tädi nime ei mainita – tagajärjed olid ebameeldivad.
Tädi hoidis kontakti – temagi tegi seda teadlikult – tema tahtis. Olin 12 aastat temaga osa olnud ja me nägime ennast teineteise elus osalistena. Kuid ilma ema loata me justkui varastasime endale selle, mida teisiti ei saanud ja mille jaoks meile luba polnud antud – me olime koos sel moel nagu ema ei olekski meie vahel seisnud. Tädi ei näinud mind emaga koos olevana – selles pildis ei olnud ma emaga ühendatud – mina olin koos tädiga. Seega, meie lubasime enesele unustada, et mina olen temaga seotud läbi ema – ema on enne ja siis tulen mina – ema on enne ja siis tuleb tädi.
See sama pädes ka minu kohta – mina ei näinud meid kolme koosolevatena ja seega ma ei teadvustanud, et minul on Tädi, ema õde, kellega olen ühendatud läbi oma ema. See on õige järjestus. Kuid, kuna ema tegi oma valiku, minu argumente ta ei kuulanud, siis tegin ka mina oma valiku – ema jäi välja ja kõrvale – tema ei saanud osa sellest seotusest - mina ei jaganud seda temaga. Ema oli olemas, kuid ta oli teises kohas ja ajas. Kuna tädiroll ei olnud see, kellena mina teda nägin - minu jaoks ta oli nagu ema - seega kaotasin nimetuse Tädi – alles jäi lihtsalt inimese nimi. Täna tean, et see oli ülekohus ja süsteemiga mittearvestamine – selline tegevus vähendas meid kõiki.
Kui minule sündis tütar ja hiljem järgnesid pojad, siis minu emast sai vanaema ja minu tädist sai ka vanaema – mitte nimetusena, vaid energeetilisena – mina nägin enese sees ja ütlesin ka välja, et tema on nagu vanaema selle ja teise olemise ning tegevuse pärast. Ta oligi minu mõistes, kuna pakkus minu lastele ja oli nende jaoks sellisena nagu hea vanaema peab olema ja tegema. See oli ülekohus – süsteemiga mitte arvestamine – vähendasin sellega meid kõiki. Tegelikkuses tähendas ju laste sünd seda, et tädi sai juurde Vanatädi rolli.
Ka tädi maailmapilt on olnud paigast ära – tema ei näinud mind ja hiljem ka minu lapsi enda õega koos olevatena – õde ja õde ei olnud ühes ja samas kohas koos mitte kunagi. Tädi tähtsuse asendi näitas ära see, et tädi sai esimesena teada olulisest, koges sageli esimesena, sai paljust osa ainsana – ema ei tulnud kunagi minu koju, sest seal oli koht minu tädile – ema ei tahtnud, sest ta ei andestanud enese tundeid. Seega oli see, mis oli lapsevanema ja vanaema roll ja sellega seonduv, ülekantud ka tädile. Tänases tean, et see oli ülekohus ja kõikide vähendamine. Igaüks on selline nagu ta on sellena Kes ta on – mina tahtsin rohkem - meie kõik tahtsime rohkem - keeldudes vastuvõtmast olevat sellisena nagu see oli.
See tähendas, et, ühe süsteemi sees, oli tädi kahes ja enamas rollis korraga ja võttis vastu otsuseid ja tegi teoks samme mitmest rollist lähtuvalt. See tähendas, et ta oli ja samas teda ka ei olnud, sest kui ta oli üks, siis ta ei olnud teine. Selline kohtade segadus tõi kaasa kogemuse, et lapsed seisavad eraldi – on üksinda ja loovad ning hoiavad süsteemisiseseid suhteid ilma emata. Ema ei ole oluline – kellelgi ei olnud austust tema rolli ega tee ees. Tädi oli oluline ja seotus lapsega oli temale oluline, tema oli saanud osa ja tahtis edasi saada – olla osa.
On nii, et tagajärjed jäävad enese kanda - selle suhte elusana hoidmine, ilma emata, tähendas minu jaoks ebameeldivusi ja ülekohut, kui ema sai teada, et olin olnud koos tädiga või ma soovisin oma elust ausalt rääkida, siis kohtusin ema tunnetega, mis olid ühist lõhkuvad ja mind ning meid kõiki halvustavad. Ega ta ka enne oma surma leebunud – ka siis avaldas ta soovi, et see inimene tuleb temast eemale hoida – näha ta ei saanud, sest selle eest oli ta ise hoolt kandnud.
Selline vildakas maailmapilt, et lapsed on oma emast eraldi, kandus üle minu õele – tema valis olla tädi minu lastele, kuid ei valinud olla koos oma õe ja tema lastega. Ka tema varastas ühist aega, küsimata luba ja võtmata vastutust. Ta ei valinud seda õelast, kes oli kodus, elamas minuga. Ta valis lapse, kelle jaoks olemas olla siis, kui mind ei olnud kõrval. See tähendas, et ikka on olnud keegi, kellele ta on teinud ülekohut – oli ja on too või nemad, kes on jäetud välja ja eemale. Kuna ta ei ole näinud tervikut, vaid valinud selle, keda tahtis, siis ta ei ole võtnud vastutust terviku ees ega hoolinud sellest, mis või kuidas on olnud neil, keda ta ei näinud või kellega ta ei valinud koos olla. Ka sel moel kadus roll – järele jäi inimese nimi.
Nii nagu minu ema omal ajal, nii ka mina, kui laste ema, ei ole olnud emana austust ega tunnustust vääriv, sest mind sai kõrvale või vahele jätta – ühendus lastega tõsteti ümber – kujundati tervik enesele sobival moel ümber – loodi uus tervik. Mina tundsin ennast halvasti, sest mina olin, kuid minule ei olnud kohta – selle, õe poolt ehitatud, terviku sisse mind ei ole lubatud – lapsed võisid sinna minna ja olla, minu tädi ja vend ning ka ema valiti ühte olema, kuid minule sinna kohta ei jäetud ja seega ei ole ma olnud ühte olema oodatud.
Mina olin valinud ja ka tädid valisid – laste emad kadusid vahelt. Oli tahetud lapsi ja ei olnud tahetud emasid – emad oleksid oleva ära rikkunud. Minu ema ei tulnud oma tunnetega toime ja see mõjutas kõiki. Minu õde ei tule oma tunnetega toime ja see on mõjutanud meid kõiki. Tädid tahtsid lapsi, kuid ei saadud või ei tahetud õde. Kui ei nähtud õde, siis ei oldud tädidena ega lapsed olnud õelapsed. See tähendab, et oldi, kuid ei oldud kohal tädidena, vaid justnagu süsteemi välistena – monstrumitena, kes külvavad, kuid ei lõika – saaki ei sünni, sest enamat ei looda – ühte (kahte) enese seast on vähendatud ja tegude eest vastutust ei võeta.
Ema surm paljastas veel ühe muutuse. Juba aastaid ei ole minu tädi näinud mind ega minu õde koos. Tegelikkuses ei keegi meist, sest seal, kus on üks, ei ole teist - justkui mõlemad ei saaks ühel ajal olemas olla. Tänases seikleb tädi, koos minu õega, maailmas ja sugulaste juures, vahetevahel käisid nad ka koos, minu lastel, külas. Jätkuvalt loodi ja kogeti olukordi, kus olid teised, kuid ei mind - olen väljas olnud, sest minule ei ole, nendes hetkedes ja kohtades, kohta laua taha kaetud. Sama on olnud vennaga, kes näeb ennast olevat ühendatud ja ühes loos olevana, noorema õega, kuid ei vanemaga. Ka laste jaoks olid need kohtumised sellised, kus oli teadmine - ema siia ei tule - tema sellest osa ei saa - teda me ei oota. Sama on kehtinud sugulaste jaoks - ühte tütart ei tule, ühte õelast ei tule, sest on see, kes käib ja on. See on vähendamine - mina olen olemas, kuid tähelepanu ei jagune ega jagata.
Oleme õega jätkanud samal moel nagu meie ema ja tema õde, kes jäidki seisma eraldi. Meie loo teeb eelnevaga sarnaseks see, et samal moel, kui varem, keeldub noorem õde suhtlusest vanema õega. Meie loo teeb erinevaks see, et eelnevas olid emal lapsed ja tema vanemal õel mitte, siis meil on minul lapsed, kuid õel mitte. Me ei ole juba aastaid teadlikult õdedena valinud kohtuda. Me oleme aeg-ajalt kokku saanud, sest tõele au andes ema matustel me mahtusime ühte kirikusse, peielauda ja ka pildile - me olime kohal, kuid me ei olnud koos.
See tõik tähendab, et tädi jaoks on seisnud ja seismas õde minust eraldi - selles maailmapildis, kus on koht õele, mind ei ole. Kui oli ema viimase teekonna vormistamine, siis nägi tädi seal ainult ühte last sellega toimetamas - õde. Kui oli selle aasta lahkunute mälestusteenistus, siis nägi tädi seal kohti kolmele - endale, minu õele ja vennale. Kui minu laps(ed) on olnud koos minu õega, siis oli normaalne, et mind ei olnud kohal - tädi jaoks oli see okey. Sellest kujunes sujuvalt samastumine, et kui tädi oli tänases koos minu lastega, siis ei olnud mind enam kohal ega mina osaline nii nagu varem. Kordus seesama, mis aegu enne - siis olid õelapsed ilma õeta, tänases jäid õelapselapsed ilma õelapseta.
Sellistest valikutest on saanud normaalsus. See on näinud olevat osaliste õigus, et saada seda, mida on tahetud. Kuid sel moel sündis ja jätkus segadus – oldi suhtevargad, kellele polnud luba antud – emad ei ole lugenud tädisid turvaliseks maaks. Seega tädid ei vastutanud, vaid kasutasid senikaua, kuni sobis, siis kui ei sobinud, siis astuti välja ja eemale – oldi ju üksinda – väljaspool peresüsteemi. Keegi teine vastutas. Seega nad võtsid lapsi ja jätsid lapsi ja jätsid lapsed valimata.
Oma tädi vastusega minule ma seda lugu alustasin. Sellised sõnad kuulsin ma siis, kui soovisin mõistmist, et minul, et meil, ei ole hea olla. Palusin tuge, et ta näeks, kuidas õde on valinud aastaid mind kiusata ja sellise kohtlemise osaliseks, mis on olnud, ei ole põhjust ega õigustust. Tädi ei saanud aru millest ma räägin - õde võib ju teha, mida tahab ja suured lapsed seisavad minust eraldi ning nendega suhtlus ei tähenda, et ka minuga peab suhtlema. Kolmanda lapse elus osalemine osutus korraga, peale kümmet aastat, keeruliseks, sest see käib minuga ühes.
Tänases päevas on peatus, kuna on ühed, kes enam ei taha ja on teised, kes enam ei saa - läbirääkimised on jooksnud liiva, sest need, kes ei saa, ei taha seda, kuidas on - mina olen oma kohtadel - inimesena, vanima tütrena, vanema õena, vanima õelapsena ja oma laste emana - olemas.
Monstrumid kasvavad üle äärte, võtavad enestele õigusi, mida neil ei ole – näevad endid nendena, kes nad ei ole – üle, eraldi ja üksikutena. Nii ei näe nad eneste sammude ja valikute tagajärgi - terviku lõhkumist ja vähendamist. Nad ei näe põhjust küsida austavalt luba – neile järjestuse reeglid ei kehti. Monstrumid unustavad enese inimlikkuse – teadmise, et ollakse kõigi olemas olevatega võrdne - kõigil, kes on olemas, on õigus olla olemas - iseendana vastuvõetud.
Inimesed astuvad ise oma kohtadelt kõrvale ja "kaotavad" ennast ära, kui neid ei nähta süsteemis nendena, kellena nad on sündinud ja kelleks nende endi või teiste valikud neid on nimetanud. Tähelepanu pööratakse ära või suunatakse justnimelt vähendavalt neile, keda ei taheta näha. Valitakse "kaotada" või "paljastada" inimesed, enese süsteemist, sest on keegi või mõned, kes ei taha tegeleda oma tunnetega. Tunded kasvavad üle pea ja nende jõul kaevatakse kraavid ja tõugatakse valed eemale. Sel moel teostatakse ise või kasutatakse ühist abi – päästetakse ennast või kedagi, kes sama, tunnete küüsist. Selle tõttu kõrvaldatakse enese süsteemist see, kes tundeid tekitab. Kuid kõrvaldatu ei ole põhjus – olev on kunagise teo tagajärg. Tunnete eest põgeneja väldib kohtumist iseendaga. Ülepea kasvanud tunded kasvatavad monstrumi, kes lõhub süsteemi.
Marianne
21.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar