Oli õhtu, oli hiline aeg. Teised kõik magasid, kuid mina kõndisin ikka veel endas. Otsisin rahu ja segadusest teed välja – enese sammude tagajärgedele vaatasin otsa. Istusin köögis, laua taga, ja mõtlesin – mina ei ole halb – jah, olen tormakas – tegutsemise viis on vahel liigagi intensiivne ja nõudlik, kuid ma ei ole teinud ega olnud selleks, et lõhkuda, vaid ehitada ja hoida – edasi elada ausalt ja valedeta. Oot, kuid selle jaoks, et saaks uus olema, tuleb ju vana ära lammutada – seega, kuidas nüüd selle mitte lõhkumisega on ... lõhun ju päris korralikult, sest see, mis on olnud, ei ole hea olnud – olen enese elu vang olnud.
Süüvisin enese süümekatesse ja vajusin üha sügavamale, kuid, siis vaatasin otsa infole, mis oli olemas. Avastasin, enese jahmatuseks, et olin uskunud, et kui olemas olev teadmine on vastuvõetud, siis sellest hetkest alates lähtuvad inimesed, oma valikutes ja tegudes, soovist teha head, sest ka nemad tahavad ühes olles, olla koos, rahu teinutena. Just selle uskumuse tõttu mina ei näinud, et kõik oligi olnud nii nagu see oli - päriselt olid olemas lähedased, kes ei valinud tahta sedasama rahu, mida mina – kõigile st ka minule. Selgus, et ei olnudki eksitus ega segadus, vaid nii oligi päriselt - nemad ei tahtnud koos, rahus olevatena, olla.
Jah, kui pidi, sest teisiti ei saanud, siis lepiti ja mingil moel oldi ning seetõttu ka ebameeldivalt väljenduti. Kuid siis, kui oli võimalus ise oma tahtmine saada ja ise valida, siis ise koos olemist endale ei valitud. Nad ei tahtnud kohtuda inimestena – olla inimene inimesele. See, mida mina vajasin ja soovisin, ei olnud nende eesmärk ja sellest tulenevalt nad ka selle nimel ei tegutsenud. Vastupidi – nemad olid juba ammu selgelt väljendanud, et tahtsid selget vahet vahele, kohustuste puudumist ja valiku vabadust iseendale – selle eesmärgi nimel olid nad oma valikuid teinud ja tegutsenud. Thats it.
Tundsin sügavat ja kõikke hõlmavat kurbust, kui kogesin enese kaaslast - igavest üksindust. Olin näinud võimalust ja oli olemas eesmärk, mille nimel astuda ning olin valmis kohtuma ja koos tööd tegema. Olin olnud ja ka teinud ning sel õhtusel tunnil vaatasin selle tulemusele otsa – see, mis oli väärtus minu jaoks, ei olnud seda teiste jaoks. Nemad ei olnud tahtnud ega tahtnud ka olevas seda, mis kõigile, vaid seda, mida neile endile oli vaja. Kui seda, samal moel, enam ei lubatud, siis ei jäänud nad alles – nemad ei võtnud vastutust ega tahtnud maksta tehtu eest.
Olin täiesti tõsiselt arvanud, et on olemas mingi oluline põhjus, miks ei saa mind valida. On olemas mingi takistus, et minuga ühes ei saa ega saada. Ma ei mõtestanud, et mis see siis on, vaid kandsin seda teadmist eneses. See oli mõistatus. Vaatasin lõpuks enese loole otsa – minuga ei saa, sest minuga koos ei taheta. Lihtne ja ka selge – sellepärast ei olnud olnudki ja just sellepärast ka olevas ei olnud. Just sellel põhjusel oli üks lavale ehitatud toast lahkunud ning teine kükitas enese pimeda lava nurgas – tema ei puutuvat asjasse – pole tema lugu, kuigi ta oli kõigile nähtavalt laval!
Kahju. Minul on kahju – niipalju mõttetust ja aja raiskamist, inimeste lõhkuvaid tundeid ja enese kaotust. Olen küsinud enese käest ja kahelnud, et, kas teadmine - Lapsed on prioriteet – lastele ei tehta ega taheta halba. Täiskasvanud annavad endast parima, et lastel oleks olemas turvaline ja hoitud Maailm. Koos ja ümber on inimesed, kes päriselt toetavad, et laps saaks tiivad. See tähendab tõeliselt olemas ja kohal olemist, sest laps on olemas. - Kas see on väljamõeldis ja ülekohtune soov lapse vanematele ja vanematele sugulastele?
Emana olen soovinud head oma lastele – paremat aega, kui enesel olnud. Oskan näha sammude tagajärgi, sest olen ise kogenud. Olen selle soovi täitumist toetanud ka enese arvelt – olin nõustunud ülekohtuga enese vastu, kuigi nägin, et hea oleks pidanud olema ka minul, kuid ikkagi kogesin enese vähendamist – minu lapsed said selle, millest mina olin jäänud ilma, sest see oli lõpetatud – tee koos - neid ja nendega koos olemist taheti kogeda. Olemised ja hetked, mis ei lõpetanud ega lükanud lahku, vaid millest kõnniti läbi ja mindi ühes edasi.
Ka nüüd, kui läksin teele, siis kandsin sõnumit – Ärge tehke minu lastele liiga – palun hoidke neid – palun arvestage nendega! Teel kõndides mõtlesin, et olgu minul halb – mina tulen sellega toime – olen harjunud ja ega teistelt ole ju õigus endale head tahta. Päästan lapsed ja annan neile parema oleviku ja tuleviku – mina ei taha neile halba ega negatiivseid kogemusi. Ma ei unustanud ennast – mina jätsin enese, sest minul olid kogemused – minuga ei taheta ja minul ei näinud olevat õigust muuta seda „tõde”.
Kuid, siis jõudsin enese algusesse tagasi – ka mina olen laps. Mina olen see laps, kes sündis ja on olemas. Mina olen oma ema esimene laps – vanim tütar. Olen vanim, sest ajas sündisid juurde õde ja hiljem vend. Mina olen oma tädi(de) jaoks õe laps – olen laps. Olen küll täiskasvanu, kuid neis suhetes samasugune laps nagu need teised kaks, kes minu kõrval – olen võrdne teistega. Lastele ei tehta liiga – lapsed on prioriteet. Mina olen olnud laps - ema ja tädid on olnud kogu minu aja täiskasvanud - palju vanemad ja elu kogenumad, kui mina.
Oi, kui palju kordi olen enese teel oma lähisugulastelt, etteheidetena ja ka mõistmatutena, kuulnud – Miks Sa vana lugu mäletad, seda ikka kaasas vead ega sellest lahti ei lase? Kaevad auku üha sügavamaks, kui räägid ja näitad! Milleks seda teed – miks Sa ei vaiki ega olnut maha ei mata? Sel moel ei saavuta Sa midagi! Ela oma elu ja lase teistel rahus enda oma seada!
Mina ei ole saanud seda teha, sest lugu ei ole veel lõppenud – see on tänane argipäev, sest olevas on sama tehtud. Kolme seast on valitud üks välja – see, kellega on ennast ühte seotud ja samastatud. Justkui ei oleks teis(t)ele kohta ega aega – ei nähta ega tunta ennast koos olevatena. On ära vahetatud enese roll – ei ole seda, mis sidus kõigiga – on valitud see, mis seob ühega. Sellepärast teis(t)ele tähelepanu ei jagu. Sellepärast teis(t)e vastu huvi ei ole. Sellepärast ei ole vahet, kuidas teis(t)ega on. Just sellepärast ei ole teis(t)el alust enamat tahta – enese olemas olemisele õigust soovida. Seda võetakse nõudmisena – põhjendust ei ole.
Jah – teatakse – meie kõik teame seda, et oleme olemas. Kuid meie loo traagika seisneb selles, et me kõik oleme, kuid me ei näe ennast ühes ja samas etenduses olevatena. Kardinad on ette tõmmatud, uksed on, teise ees või teist välja jättes, suletud – sel moel näib, et ollakse hoopiski teises lavastuses, vanast loost välja kirjutatutena. Seega ongi mõistamatus ja soovimatus ning koostöö puudus - Miks ja mis õigusega nõuad enesele kohta teiste loos ja laval?
Minu reaktsioon eilses – leppisin, sest siis uskusin, et mina ise ei saa mitte midagi muuta. Sõnade tõlgendus – mina ei saa teist inimest muuta. Tõsi - ei saa, kuid ennast saan – mina enam ei nõustu ega lepi – sellises mängus mina kaasa ei tee. Mina olen olemas ja minul on koht ning erinevad rollid ühises lavastuses – üks neist on laps – lastele liiga ei tehta – täiskasvanud teevad koostööd, et laste tänane saab olema parem, kui haiget saanud täiskasvanute eilne seda oli. Sellega ei oodata ega seda edasi ei lükata - vähendatud laps(ed) on olemas - nemad vajavad täis kasvanuid, kes on, lapsele vajalikul moel, lapse jaoks olemas just sel hetkel, kui laps vajab tuge ja mõistmist.
Marianne
30.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar