Kui on enese tõe selgitamiste koht, sest ühes ei ole hea olla, siis selle asemel, et lahendada teemat – võtame ühes, midagi ette – tahetakse teema tõstatajas tekitada süütunnet. Näidatakse värviliselt ja rohkete näidetega – „Vaata, kui hea ma olen olnud – mida kõike ja kui palju ma Sinu heaks olen teinud – Sina oled võtnud ja kasutanud kõik selle ära – kuna Sul ei võimalik tagasi anda, siis oled võlglane.”
Sellise käitumisega proovitakse juhtida tähelepanu tõstatatud teemalt kõrvale – see on katse sundida teist loobuma oma soovist – sellest märguandest, et vanal moel, enam edasi minna ei saa. Teise soovi ei võeta tõsiselt – see tähendab, et vähendatakse selle sisu. Kuid ega siis ei jääda istuma, vaid vastatakse - asutakse infoga manipuleerima, sest ei taheta enese osa – iseennast – vaadata. Kui ei ole vigu, siis ei ole viga. On hirm, näha ennast veana, see tähendab ohtu ja väärtusetuse tunnet.
Jep, on antud ja on vastu võetud - jah, tagasi anda ei saa. Kuid olevikus saab määravaks see, mil moel suhtutakse edasi antud infosse – mida ja kuidas sellega tehakse. Kas võetakse vastu, et otsida lahendust, edasi minemise jaoks – vaadatakse ka ise enda osa loos. Või valitakse minna isiklikuks – astuda teise pihta, sest võetakse lugu isiklikult – puudutati Minu Mina – sel moel soovitakse laheneda ehk oma tundest vabaneda – teine selle eest vastutavaks teha ja seejärel vanal moel jätkata.
Võlglaseks osutatu vaatab enese loo sisse ja tal tuleb tõdeda, et teine ongi hea olnud, teine ongi head teinud, teine ongi endast andnud. Kui seda kõike vaadata ja nõustuda, kuidas siis öelda, et see ei loe – tänases ei ole hästi. Kuidas siis seista enese eest – tänases tehakse liiga. Kuidas siis tasuda võlg, et seotus oleks tasakaalus ja saaks tähelepanu ehk toetuse ka enese teemale. Võetakse ette ja proovitakse ühte ja teist, kuid siis, tuleb välja, et võlga ei saa tasuda – seda ei ole võimalik tasuda nii, et võlga enam ei oleks.
Võlglane ei saa lahti lasta võlgu olevast endast – sellest suhtest, milles ta on võlglaseks nimetatud – ta on seotud. Ta tunneb ennast halvasti, sest midagi on valesti - ta ei ole sama - tema ei ole võrdne. Ta kahtleb enda õigsuses ja näeb enese võimetust – ta ei saa enesele vajaminevat, sest ta on võlgu. Sellisest olemisest ei saada vabaks – igal võimalusel, kui öelda, et on halb ja võtame midagi ette, loetakse nimekiri headest tegudest ette ja lisatakse sinna veel seda, mis on lisandunud. Võlg, kasvades ajas, kahandab Inimese väärtust.
Justkui ei oleks tema midagi ega kuidagi teinud – endast vastu andnud ega ühisele olevale lisa loonud ega toonud. Tema osa ei nähta – seda nagu ei olekski olemas. Võlglaseks nimetamine loeb inimese väärtusetuks, sest ühe poolt suurendades, vähendatakse teist. See, kelle enesehinnang on madal, kelle hirmud takistavad vabadust, tahab vähendada teist, tolle ära kaotada, et ei oleks põhjust muutuda ega muuta. Kui tema ei taha, siis tema ei pea.
Võlglane võib proovida enese võlga vähendada – olla hea ja kasulik – mitte äratada tundeid ja anda enese oma ära – ikka sellele, kellele võlgu ollakse. Võlglane võib proovida, mitte enam kasutada teisega seonduvat – mitte vastu võtta ühtegi asja või tegu. Võlglane võib küsida, mis lõpetaks võlglase seisundi, kuid ta ei saa vastust või öeldakse, et midagi ei ole vaja või seda lugu ei saa ära parandada. Võlglane ei pääse sellest seisundist – vähendaja, ärakasutaja ja ebaõiglase nimetusest. Tal ei lubata olla, selles keskkonnas, parem – luua ennast vabalt ja paremana. Ta jääb valeks ja temal tuleb välja teenida oma koht – teise luba, et olemas olla – kogeda armulikkust ja kindlasti väljendada enese tänulikkust.
Võlgu nimetatu oleks justkui ära ostetu – see, mis kunagi temale anti või tema jaoks tehti, näivad andvat õiguse tema üle. Ta justkui ei tohi öelda ega näidata välja seda, mida tunneb või mida teise tegu tema jaoks tähendab. Ta näib olevat asi, millel pole enam õigusi enesele. „Heast” inimesest on saanud tema peremees – asi annab selle, mis peremehele vaja ega vaidlusta tolle motiive ega tegusi. Vaikib ka siis, kui olemine ei sobi või kogetu ei ole hea.
Suguvõsas ja perekonnas ollakse omavahel seotud, küll erinevates kaugustes, kuid ikkagi mõjutades teineteist – seotud on nii eilsed, tänased, kui ka tulijad. Suguvõsas ja perekonnas olemine ei tähenda, et nüüd tuleb koht välja teenida või teistelt selleks luba saada. Sündimine tähendab koha olemas olemist, mitte teiselt enesele ära võtmist ega vähemaks jätmist - kõigil on omad kohad olemas. See, kes on olemas, on väärtuslik - ta on olemas, sest ta on oluline - tema loob ühes olijatele ja tervikule enamat nii nagu ainult tema saab seda teha.
Keerates suguvõsas/ perekonnas solvununa ja vihasena, kellelegi selja, jättes meeles ja ka tegudes, kedagi välja, tõugates tegude ja sõnadega, kedagi eemale ning välja - tehakse liiga – teostatakse ülekohut. See toob kaasa tõsiasja, et selle teo kaudu vähendatakse kõiki ja teo tegija vähendab ka ennast – tegu takistab enese ja kõikide osaliste vaba voolu, sest vool ei saa liikuda nii nagu see on määratud liikuma - teel on tunnetepaisud ja tunnetelõksud. Vool liigub nendes ühendustes, milles ta liikuma pääseb ning sellega viiakse süsteemilt tasakaal ja luuakse ebakõla.
Sellise tegevuse eesmärk on vältida enese tundeid. See tähendab tööd iseendaga – teadmist, et oma ei ole eluohtlik. Oma on sama mina ise, sest olles ühendatud, on kõik omavahel seotud – ühine tulemus sõltub igaühe panusest ja tegevusest. See tähendab, et, olles ja andes, ei anta enese oma teisele ära - sel moel nähes ei väärtustata teise andmist - olemas olemist ja vastu andmist just enese moel. Vastu ei taheta saada, sest tundeid ei taheta kogeda. Seega unustatakse ära, et luues enamat, sünnib enam kõigile.
Tegelikult on andmise ja saamise hinna määramise koht seal, kus tegu tehakse – hetk enne andmist. See on - räägi nüüd või vaiki igavesti. Hiljem ei saa enam nõuda, sest siis ei ole saajal enam võimalik teisiti valida. Tagantjärele tarkus, et siis ma ei oleks andnud või teise võlglaseks nimetamine, tähendab, et on olemas tunded, millega toime ei tulda. Teine võtku nende eest vastutus.
Inimesed on huvitavad ja teevad eneste elud ise huvitavaks, kuid sageli nad keeravad sel moel suguvõsa teed sõlme. Enese tunded, millega toime ei tulda, vähendavad tervikut, sest loovad segadust – on neid, kes on olemas, kuid, kellele, ühise laua taha, ei ole kohta kaetud. Neid ei nähta sellistena, kes nad on – kellena nad tulid, vaid just nimelt võlglastena ja valedena – see annab põhjuse neist lahti öelda ja neid välja jätta.
Nad on ümber nimetatud – neid on vähendatud, et neid kaotada. Vähendatu jääb sageli üksinda, sest vähendaja tahab näha teda eraldi olevana. Vähendatu tunneb ja näeb enese väärtusetust, sest teda nähakse ja koheldakse väärtusetuna. Tal ei ole ühes olles oma paika, kus ega anta talle võimalust, kuidas luua ühises enamat – paremat iseennast kõigile. Ta tunneb, et tema ei saa ligi ega osa sellest, mis talle peaks kuuluma – tema jaoks olemas olema. Ta ei saa, sest kuigi ta on, tema ei ole.
See on haige keskkond, kus ei taheta koos olemist näha, sest vähendaja ei saa seal enesele seda, mida ta vajab – vabadust kohas, kus PEAB vale ja võlglasega koos olema. Temal ei ole vabadust, sest tulija/ olija on olemas, kuid too ei ole see, keda oodati või, keda enese kõrvale soovitakse. Kohustus olla, kohustus teisega koos olla, tähendab enesega maksmist ja see tähendab, et teine on selle, mis vägisi antud, võlgu – teine on võlglane.
Võlg ei kao ega kahane, vaid kasvab seni, kuni teisega peab koos olema või too lõpuks vastu võetakse, kuid vastu võtmisele protesteeritakse vastu – võlglane peab kuulekuse ja alandlikkusega olemas olemise loa väljateenima. Nii näeb vähendaja, et lugu sõltub temast – tema ei pea, kui ta ei taha – tema saab, teist teiseks nimetades, teise olematuks st enesele sobivaks muuta - sobivasse kaugusesse asetada.
Vastu ei võetud seda last (õde), kes oli küll laps (õde), kuid ei Laps (Õde) selles tähenduses, mis oli talle, teda oodates, omistatud. Tema tulek ei toonud kaasa soovitud tulemust. Kuna ta ei olnud laps (õde) õiges tähenduses, siis tuli ta ümber nimetada ja see tähendas, et too nagu ei olnudki enam laps (õde). Selline laps ei olnud väärt vanema armastust. Selline õde ei olnud väärt õe armastust. Selline inimene ei olnud väärt iseenda armastust. Temal tuli armastus välja teenida ja oma olemas olemise eest talutu tagasi maksta.
Igaüks sünnib enese kohale. Võtan vastu selle, kes tuli sellena, kellena ta tuli – iseendana. Võtan vastu selle, kes on olemas – ma näen teda nii nagu ta on olemas. Mina ise olen iseendana olemas - Mina olen.
Marianne
02.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar