Pikaajaline kiusamine ehk vähendamine on psühholoogiline terror. Selle kogemuse osaks saanu on kaotanud iseenda, kui ta usub, et see, kellena teda koheldakse, kuidas tema kohta räägitakse ja millisena teda nimetatakse, on tõesem tema, kui see, kellena ta ise, enda sees, tunneb ja teab end olevat. See on seisund, millest on üsna raske välja kõndida – tuleb seista oma kohal, julgeda öelda ja näidata ennast välja iseendana ning selle tulemusel kohtuda Maailmaga, kes ei soovi näha ega kuulda seda, mida endas ja kuidas kiusatu ennast on tundnud ja mida tal on öelda edasise kohta.
Selle teekonna algus on raske, sest kiusatu on jäänud kiusajast sõltuvaks – ta ei näi vabanevat enne, kui kiusaja on ennast muutnud – rolli vahetanud. Kiusaja(te) teod on teada, kogemused on reaalselt kogetud, kuid ei läbi elatud, st neist välja kõnnitud, kui mõistus tõrgub vastuvõtmast infot, et teod on tehtud tahtlikult ja eesmärgipäraselt. Neid ei kahetseta ega nende mõju eest võeta vastutust. Kiusatu ei astu edasi, kui ta otsib vastust küsimustele - Kuidas teine sai sel moel teha – mis õigusega? ja KES ma olen, kui minuga sel moel käitutakse?
Teine punkt, mis takistab sageli teed, on see, et kiusamine on toimunud kollektiivis – perekonnas, lasteaias, koolis, tööl ja seega on seal olemas teised, kes väidavad, et kiusaja on ju tegelikult hea ja tore inimene – teda nähakse/ tuntakse ja ka too ise esitleb ennast sellisena. Selle põhjal tundub, et hea inimese peaks lubama enesele lähedale, kuid enese teadmine ütleb, et see ei ole, enese vastu, hea tegu – tegija ei ole kahetsenud ega taha mõista, et tema on midagi valesti teinud – olnud kuidagi ülekohtune. See on väga suur surve kiusatu sees ja teda ümbritsevas – ta ütleb iseendale ja kuuleb teistelt „õige” käitumise õpetust - Mina pean suutma! – sest, siis ei tekitata lõhet inimeste vahele - siis on olemas tervik – kõik on kõigiga koos. Kuidas nõuda, soovida, tahta enesele head, kui teine on teistega hea?
Kui peres on vastsündinu ja on situatsioon, kus lähedane inimene tuleb ja tahab hoida seda last – nõuab enese õigust, kuid ta ise on näiteks purjus ega püsi püsti. Kas siis on turvaline anda laps sellise inimese hoolde? Sel hetkel on kõigil, kes lapsest päriselt hoolivad, edasi anda sõnum, et enne kui kaineks ei ole saadud, ei ole lapsega vahetut kontakti. Kõik aktsepteerivad seda tõde, kuigi purjus isik ise ehk mitte, kui ta ei võta vastutust enese olemise ega võimalike tegude tagajärgede eest.
Miks siis on psühholoogilist terrorit teostava inimesega teisiti? Sellepärast, et too on osav – too ei ole alati ega kõigiga sama. Ta oskab naeratada ja olla hea. Ta oskab kasutada sõnu – ajada ajud krussi, sest tema loogika ja põhjused ning ka eitused ja süütuse väitmine ning ohvrile ja ka teistele, kes kõrval, tõestamine, et too on ise süüdi sellises kohtlemises. Selline tegevus ei anna kindlat jalgealust, vaid loob padriku, millest ei ole teed välja – kiusatu kaotab ennast, kui tõestab ja väitleb selle muutuva ja mitte hallatava kogumikuga. Kiusatu ei tea enam Kes ta on ja milline on tema enese tõde.
Kiusatu on ohver, kes kogeb ennast süüdlasena, kui ta tahab, et teda koheldakse inimesena. Küsimus on, kuidas jääda sellel teel enesele kindlaks ja öeldagi, et kui sel moel jätkub ja väljaöeldud infot arvesse ei võeta, siis ta ei vali koos olla. Inimene on väärtus, kel on õigus olla hoitud - olla teistega ühes olles hoitud. See tähendab, et Ei-le vastu kogetav Ei, tähendab justkui iseenda hülgamist – välja jätmist tervikust. Kui see tundub hirmsana, siis näib, et peaks jääma ja vaikima – kiusamisega nõus olema, kuigi see tuleb enese arvelt.
Selliste kafkalike dilemmade peale kiusaja mängibki – ta saab mõlemal moel oma – kui kiusatu jääb, siis saab teda edasi kiusata – saab tunda ja näha ennast üle olevana, kuid kui kiusatu lahkub ise, siis kiusajal kaob vajadus – tema enam ei pea samas ega kõrvu olema. Tema on võitnud – temal ei ole enam halb olla.
Halvana olemise loomine – inimese sees on halb – tal on iseendana halb olla – temas on tunne, millele ta ei oska nime anda – seega ta ei oska lahendust leida, et ise ennast aidata. Ta leiab mooduse – ta tahab, et ka see inimene, kellega ta on koos ja kelle pärast ta näib tundvat, tunneks ennast halvasti – veel halvemini. Selleks teeb, ütleb ja on ta selliselt ja sellisena, et kiusatu tunneks endas sedasama, mida kiusajagi. See on äraspidine soov, et kiusatu leiaks nime tundele, millele kiusaja ei oska nime anda. See on ka soov, et kiusatu ütleks EI ja peataks mustri sündimise.
Omal valusal moel ei pruukinud kiusatu olla kiusaja vastu halb - teha tegu, mida saanuks tõlkida ebaõiglasena, vahel piisab ka olemas olemisest. Põhjuseks saab tähendus, mille kiusaja kiusatu olemas olemisele annab – mida see temalt vähemaks võtab või mida tema selletõttu peab.
Teod, mille inimene on teinud teise vähendamise eesmärgil, tuleb kinni maksta oma kogemustega, et mõistes enese osa, tasakaalustada ühist lugu. Mida kaugemale on teist lubatud, mida kauem on lugu kestnud, seda raskem on jõuda tasakaaluni – turvalise olemas olemiseni ühes. Iga astutud samm ja ära kulunud päev on lisanud ühte ja teist – mõlema poole pealt ja selle harutamine on tõeline väljakutse – Augeiase tallide puhastamisega võrdne. Allasurutud ja endasse kogutud emotsioonid ning lahingumoon on hävitav kogemus sellele, kes avab uksed ja seisab väljapaiskuva teel.
Oluline on mõista, kellest ja millest lugu sai alguse – kelle halb enese tundmine hoiab lugu elavana. On üsna tõenäoline, et alguses ei öelnud, enese jaoks olulist, Ei-d see, kellest on saanud kiusaja – olevas teise kiusamine on tema moodus, kuidas ennast aidata – kasvatada enese sees olev haiget saanud, vihane ja solvunud laps suuremaks ja tugevamaks – üle olemise eesmärgil. See, kes ei öelnud esimesena EI, kasutab toimunut relvana. See, kes ei kuulunud/ kuulanud esimest EI-d, see näeb ületamatut maad enese ja teise vahel – seda ei vähendata ja seda ei lubata ületada.
Ükskõik, mis ja kuidas oli minevikus, see ei õigusta kiusamist ja vaenamist olevikus – see on ülekohtu tegemine, mis ei tasakaalusta olnut. Iga teadlikult tehtud vähendav tegu, millele ei ole öeldud EI, kasvatab tegijas sisemist monstrumit – veendumust, et temal on õigus olla üle ja teha halba. Kiusaja näeb omavat õigust vähendada seda, kelle olemas olemisega ta toime ei tule – ta on omaenese aja loo ohver – tema näeb oma tegudes õiguse mõistmist – tema mõistab kohut süüdlase üle.
Ohver ja süüdlane vajavad teineteist – ohver tahab turvatunnet, karistust süüdlasele ja temast eraldi olemise õigust. Süüdlane tahab õigeks mõistmist – vabanemist enese minevikuminast. Üks püüdleb eemale, teine lähemale. Mõlemad vajavad olukorra üle kontrolli – kunagine ohver, kes tänases kiusaja, vajab kindlat teadmist – teine on kontrollitav - püsib tema kontrolli all. Süüdlane ootab signaali – nüüd on teema laual – nüüd lõpetatakse olnu.
Kui ühes on halb olla ja ei öelda Ei või ei kuulata Ei-d, siis on inimeste tavaliseks lahenduseks suhte lõpetamine/ katkestamine – potentsiaalse koosolemise ellimineerimine. Justkui ei oleks teist võimalust, kui ühise ära lõhkumine, sest siis enam ei pea. See on lahendus, kuid ei hea lahendus, sest see mõjutab ümbritsevaid – nemad peavad suutma olla õiged mõlemale või, kergema vastupanuteed minnes, valivad ühe ja hoiavad temaga ühte – nõustuvad tema kannatustega ja versiooniga toimunust.
See toob kaasa veel suurema tasakaalutuse tervikusse, sest sel moel see, mis tuleb tagant ja mis tuleks edasi anda järgnevatele, peatatakse ja lõhestatakse – kõik ei ole enam kõigile ja kõik ei saa enam osa kõigest. On loodud erinevad laudkonnad – kõigile ei ole kõigiga ühes kohta kaetud.
On olemas võimalus - annan enesele võimaluse, jõu ja julguse. Palun vabandust möödunus – näen enese sammude tagajärgi ja osalust kõiges toimunus – võtan vastutuse enese osa eest. Ütlen EI kõigis neis kohtades, kus see jäi välja ütlemata – minu enda tegematus lubas jätkuda. Kui olen öelnud Ei – on teisele teadmine ja ta teab, mida on tegemas – tema vastutab enese tegude, sammude, sõnade ja otsuste tagajärgede eest.
Marianne
17.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar