See, mis tänases kirjadena edasi tagasi lendas, on vana mäng – mida rohkem mina midagi näisin tahtvat seda vähem Sina seda anda tahtsid. Väljaütlemine - Sina ei anna ennast minule – saab vastuse - mina ei taha Sind ega Sinu elu endale. Sa ei ole omand, asi ega omatav. Lisaks sellele olen oma õppetunnid saanud ega võta, kelleltki vastu rohkem, kui lugu tasakaalustada saan või seda lastakse teha. Ka tasuta näivaid asju ei võta niisama, sest iga juurde antud lisa tähendab tasakaalu kõigutamist ja seega tuleb teha või anda midagi, et tasakaal taastuks.
Mina soovin, et Sina näeksid, mida Sinu teod ja valikud teevad kõigele sellele, millest me osa oleme. Mina soovin, et Sa võtaksid vastutuse enese tegude eest ja lõpetaksid ära selle, mis ei ole hea ega õiglane ei ainult minu vastu, vaid ka kõigi nende, kellega me seotud oleme.
Kolmeteistkümne aasta jooksul oleme me päriselt kohtunud – ühes paigas koos olnud – nii umbes 6 korda. Neis kõigis on olnud hetki, mil Sa ei ole oma tunnetega toime tulnud. Sa ei tule reaalsuses oma hea ja toreda inimese rollist kinnihoidmisega toime, kui koos olemine erineb Sinu mustrist. Sa ei ole ettevalmistunud ega kohane nii kiiresti, et ennast taastada, vaid reageerid eemale tõukavalt, süüdistavalt ja hukkamõistvalt. Ei ole olnud vahet, kus me oleme ega ka see, kellega koos olnud.
Oled kasutanud neid võimalusi eneses peituva välja valamise või oma üleoleku demonstreerimisega, sarkastilise pilke või vaikimisega. Minu tegevus ega sõnad või olemine ei olnud kunagi sellised, et reaktsioonil oleks olnud õigus olla selline. See oli Sinu reaktsioon Sinust endast, sees peituvast, lähtuvalt. Neid tegevusi ma nimetangi kiusamiseks – need ei ole olnud hea tegu, vaid ülekohtu teostamine – meil mõlemail oli õigus ja põhjus kohal olla ning eesmärk, nendes kohtades viibimiseks, ei olnud minu, kui inimese hukkamõistmine, tegevuste lahkamine ega hindamine. Kõigis neis kohtades me olime kohal, kellegi teise pärast - põhjus ei olnud, et oleme õed, vaid teised rollinimed andsid põhjuse minna ja kohal olla.
Kui ma kirjutasin oma esimese kirja, siis prahvatasid välja süüdistamised ja etteheited – mis õigus on minul Sulle midagi öelda või ettekirjutada. Kui Sa siis ennast kogusid, siis saatsid teele kirjad, mis kõnelesid kõigest muust, kui sellest, millest teema algas. Kui neid võtta loost eraldi, siis ei saa tõesti aru, et milles teema on. See, musta valgeks kirjutamine ja tegelikust teemast mööda vaatamine, on psühholoogiline manipuleerimine. Need võisid olla kirjutatud läbi huvitava huumori, kuid see ei tee olematuks nende tegelikku eesmärki – vähendamine.
Kui ma tahaksin, et minu elu oleks selline, kui Sinul, siis ma oleksin Sina, kuid ma ei ole. Mina elan oma elu enese moel ja valikuil. Selles on kõik see, mille jaoks mul on ressurssi ja millele on aeg olemas olla – ei rohkem ega vähem. Täpselt parasjagu. See ei kuulu arvustamisele ega enesega võrreldes hindamisele. Selline tegevus on laste mäng – minul on Sinul ei ole – Sina ei saa. Tee nii, siis saad/ oled ka, sest minu oma on parem. Millest? Kellele?
Sinu Maailm on kokkupandud sellest, mille oled valinud enesele välja ja hoiad selle sees alles – Sina maksad selle eest – ei teised. Seega ei ole minu jaoks vahet, mis ja kuidas seal on. Vahe tuleb vahele siin kohal, kus meie maailmad puutuvad kokku ja on koos. Mina, minu lapsed, meie mõlema tädi, meie mõlema vend ja ka meie mõlema ema. Siin mõjutab see, mida ja kuidas Sina valid olla ja teha ka mind. Seega on minul õigus öelda välja, mis ei ole hea ega õige – minu vastutus ja kohustus, sest see on ka minu maailm.
Sinu ülekohtused teod sünnivad sellest, et oled üksinda ega näe teisi endaga koos. Sa näed ennast üksinda. Me kõik oleme üksinda, kuid on suhteid ja seotust, kus me ei ole eraldi, vaid igaühe samm mõjutab olevat. Sa oled harjunud sellega, et oled ja siis lähed, kõik, peale enese, jääb seljataha. Sel moel oled Sa kõigest väljas ega vastuta selle eest, milles olid või kuhu, millalgi tagasi astud. Kõik see kestab ja toimib ilma Sinuta edasi.
Sa ei ole loonud midagi olema ja kestma peale enese – enese erinevad väljendused, erineval moel, erinevates kohtades. Kui oled, siis on – kui ei ole, siis ei ole. Jah, loomulikult on ikka ka andmised sinna, millest oled saanud osa – sellele, mida on jagatud Sinuga. Ka minu perekonnast said Sa kunagi osa ja samas andsid meile vastu. Olid ja said, kuid Sa ei austanud minu loomist – seda, mis oli olemas, sest mina olin olemas olevana selle loonud – minu kodu ja pere. See, miks mina ise tunnen süüd olnu ees, tuleneb tõsiasjast, et nägin ülekohut, kuid lasin sellel sündida – enese hirmud takistasid välja ütlemast ja tegude lõpetamist. Sa tulid ja tõid sageli kaasa enese tujud ja tunded ning teod, mis ei loonud alati ja kõigi jaoks enamat, vaid vähendasid neid, kes koos olid. Ma ei öelnud seal ja siis selgelt välja, et sellisel moel väljendumine ei ole hea ega olevat hoidev.
Sa ei ole mõelnud või kui oledki, siis pole tegudest aru olnud saada, et mõistad, mida tähendab lapsele, oma tegudega välja näitamine, et too on võetav ja jäetav. Oli aeg, milles valisid olla nii minu tütre kui pojaga, kuid siis, kui poja käitumine ei olnud enam Sinule meelepärane, siis valisid ainult tütre endaga ühes olema. Poeg jäi koju. Ta ei saanud aru, miks korraga toimus muutus. Samal ajal valis vanatädi samal moel ja ka nende isa. Kõigi teie jaoks oli ta tülikas ja segav. Minu tütar sai vahe tegemisest aru ja mõistis enese minemise tagajärgi vennale ega valinud enam minna - Sinu ja vanatädiga kokku saada.
Olid tädi kahele, kuid siis valisid ühe ning siis jälle kaks - jättes välja kolmanda. Kõndisid nende eludesse sisse ja välja – Sa ei olnud kindlus ega turvaline olemas olemine – Sa ei jäänud alles, kui Sina seda ei tahtnud. Sinu teod ja hoidmised olid varjutatud meie vaheliste suhetega. See lugu, mida Sa peielauas enese, kui Hullu Tädi, iseloomustamiseks välja tõid, oli tegelikult ju pikem – Sa ei olnud hull, vaid ohtlik. Sa viisid planeeritult lapsed saarele ilma, et oleksid öelnud, kuhu ja miks. Ma küsisin infot, et mis te teete, kuid Sa ei andnud õiget vastust. Sa ei hoolinud sellest, kuidas neil saab seal olema – riided ja jalanõud. Ja siis tulid ning tõid Sa nad tagasi ning nuhtlesid mind, et kui hoolimatu ema ma oma laste vastu olen – lastel oli külm ja valede jalanõudega kehv kõndida.
See ei ole minu väljamõeldis. Ka see oli koht, kus mul oleks tulnud seista oma laste eest, sest Sina olid nendega hoolimatu, mitte mina. Oli aeg, mil meie mõlema tädi jagas Sulle minu pere siseinfot ning nii ilmusid Sa välja kohtades, kuhu Sind ei olnud oodatud – ei olnud kokkulepitud. Aeg oli mõeldud teistmoodi olemiseks või tegudeks. Ei küsinud tema ega küsinud ka Sina, minult ja lastelt, et kas see on okey. Kas see sobib või kuidas sobiks. Tahtsid ja pidi saama. Olid hoolimatu, sest ei tahtnud ennast ega endast jagada rohkem, kui see hetk, mil olid koos. Ka see oli koht, kus oleksin pidanud ütlema välja oma Ei, et lugu peatada – samal moel edasi ei lähe.
Sa ei hoolinud neist tegelikult ka siis, kui otsustasin oma esimese abielu lahutada. Mina oleksin ehk edasi suutnud, kuid see, mis ja kuidas lastele osaks sai, ei olnud hea – see lõhkus neid. „Lepi olukorraga – kannata edasi – Sinul ei ole õigust!” Ka praegu on käsil sama – „Ära tõstata teemat – lase me kohtleme Sind nii nagu tahame! Vaiki ja lepi, sest mina ja meie ei vali teisiti.”
Kui ma nüüd lõpuks vaatasin veel sügavamale enese loo sisse, siis mõistsin, milline mäng oli aastaid tagataustal käinud – kuidas mina ise ei olnud mõistnud, miks ja mida oli toimunud ja tehtud. Kiusamine klassis – meie puhul perekonnas. Mina ise ei olnud kiusamist ära tundnud, vaid olin sellega nõustunud ja ka sellele kaasa aidanud. Nüüd peatusin ja ütlesin välja – STOP - enam siit samal moel edasi ei lähe. Rääkisin tädiga, kirjutasin Sinule, rääkisin lastega.
See ei ole hea ega norm, et valitakse tahtlikult teha ülekohut ja luua sel moel terviku ja üksiku jaoks vähemat. Ei oli normaalne, et mõeldakse, räägitakse ja tehakse halba, kuid sellele ei tohi tähelepanu juhtida ega selle lõpetamist soovida. Nagu peaks jätkuma ja kõik olema lubatud.
Minu poeg kirjutas tänases Sulle tunderikka kirja, et seni, kuni Sina tema perekonda tervikuna ei vali hoida, te ei suhtle .. - tema ei lõpetanud lugu, vaid ootas jätku. Sina vastasid viisakalt, et hoolid, kuid sellise ettepaneku peale vastad EI ja lõpetad. Ei planeeri, midagi teha, et saaks jätkuda. Samas proovisid temas tänamatuse tunnet äratada, tuues välja näiteid, mida ja kuidas meie tädi on olnud tema ja meie kõigi jaoks. Täpselt nii nagu poleks mitte keegi teinud midagi ega olnud ka tädi jaoks. Möödunu on möödunud, kuid kui tädi teod, olevas ajas, ei ole heast kantud, siis nad seda ei ole. Sama kehtib ka Sinu kohta.
Ka siin tuli välja vana muster, et kui Sinule öelda, et sel moel, kuidas valid ühises olla, ei ole hea väljaütleja ja/ või kõigi jaoks, siis jätsid lauale kaks valikut – vaiki, siis jätkub vanal moel või ei ole üldse. Valik jääb teisele, sest Sina võid vabalt ilma olla, sest Sinu maailm on mujal ja seega see tervik ei ole Sinu vastutada ega hoida. Sina ei ole looja ega võta vastutust kanda.
Aastaid ma vaikisin just sellesama punktini jõudmise pärast. Sest siis kõlas vastu kõik see, mis Sinu suust ja sõnadest on ka tänases kuulda ja näha olnud. See oli koht, kus selgus, et see, mis oli näinud välja ühisena ja mille toimimise kvaliteet ja hea olemine mõlemale poolele, oleks pidanud sellest tulenevat olema mõlema kanda, kuna oldi koos - ei olnudki ühine vastutus – oli ainult minu kanda – tulemus oli alati minu süü – minu valede olemiste tulemus. Sind nagu ei olekski olnudki kohal, kui mina millelegi vastasin või kuidagi reageerisin. Sind nagu ei olekski olnud vastamas või midagi tegemas, kui mina olin ja/ või tegin.
Mina olin ja olen olnud vale selle ja teise pärast, ikka selle ja teise pärast. Justkui oleksin muutumatu – Sinu poolt kokkukirjutatud loos olengi – selles on minul tegelaskujul olnud kindel tekst ja eesmärk, et Sina saaksid enda poolt valitud rollides mängida – kord on see hea inimene, siis päästja, siis heategija, siis kannataja, siis ohver, siis süüdistaja. Sellest valmidusest muutusteks, mis Sa oma kirjades välja tood, ei ole päris elus nähtavat ja tegelikku sisu olnud – nende viimase 13 aasta jooksul ja ega tegelikult ka ennegi. Sinu poolt loodud etenduses ei ole Sul rolli koostöötegijale, kes näeb ühist vastutust ühise ees. Ma tean – olin kohal – nägin enese ja ka Sinu osa sellel teel.
Valisid meie mõlema tädile ühte ja teist öelda, kuid nüüd, kui olen Sulle selgitanud oma sõnade tagamaad, siis kas Sa oled valinud talle öelda, et eksisid ja rääkisid seda, mida tegelikult ei olnud. Kas Sa ütlesid talle, et Sina ise andsid ära oma vastutuse ja segasid teda loo sisse, mis ei kuulunud tema kanda? Kas Sa oled valinud talle öelda, et minu teod ei olnud kantud, kellelgi liiga tegemise ega millegi ära võtmise eesmärgist? Kas Sa oled tädile ja ka meie vennale öelnud, et oled olnud mõjutatud enese tunnetest ega ole olnud seega aus ja õiglane kõiges, mida ja kuidas minu kohta valisid rääkida? Või veel kellelegi, kellele valisid oma elust, minuga ühes, rääkida?
Selline tegevus – anda edasi tegelikult valet ja ka suure tõenäosusega valeks osutuvat informatsiooni – on laimamine. Selle tegevuse lõpetamist ma Sinult ootan – ei palu. Selline tegevus tervikus tekitab lõhesid – eraldab inimesi, sest on suunatud näitama ühte valena ja ohuna. Selline tegevus näitab, et inimene ei võta vastutust enese tegude ega sõnade eest – tal ei ole vahet, kuidas ja millisena tagajärjed ilmnevad. Sina teed ja siis, astud välja, sest Sinu elu on mujal. Sina ei saa mitte kunagi anda tädile ega vennale vastu seda ja neid olemise vorme ja sisu, mille oled kõigi jaoks ohuks ja valeks nimetanud. Sinu tegevus jätab kõigile, kes looga seotud, alles vähem. Kas Sa tõesti ei näe seda, mida ja kuidas Sinu tegude tagajärjed kaasa toovad?
Kas Sa tõesti ei mõista, mida tähendab üksteisega seotud olemine? Väljaarvatud see käitumine, et vale tuleb enesest eemale hoida ja sellega ühes olemine on sellepärast võimatu. Sul võib olla olemas kogu Maailm ja olla teiste silmis kõik see, kellena soovid ennast välja mängida, kuid Sul ei ole seda, mille oled ise ära lõhkunud, sest Sa ei ole soovinud selle tervena püsimist – alles hoidmist. Sinu eesmärk on olnud kantud enese turvatundest ja seega pole kõik tervikud Sinu jaoks turvalised ja sellest tulenevalt oled kasutanud võimalust võtta neist osa valikuliselt – suhelda valitutega ja teha nähtav vahe vahele, et vale ei astuks Sulle ligi ega Sinu ellu sisse.
Sinu jaoks on turvaline ja Sa tuled toime, kui selles kohas, mida ei saanud ise endale valida – perekond ja suguvõsa – on asjad ja inimesed Sinu kontrolli all – vajalikul moel ja rollis olemas, siis saad Sa seal ja nendega ühes endale vajalikke või kohustuslikke rolle kanda.
Sa ei võtnud vastutust, kuigi oma kirjades tõid välja minu tegemata jätmised ja kohustustest mööda vaatmise, et minu teod ja valikud olid suuresti sõltuvad sellest, kuidas ja kas Sina vajalikku infot jagasid. Ema haigus ja tema valikud ning matused. Mil moel sain osa ja osaleda. Info ema kohta liikus minuni teiste kaudu – Sinul oli see olemas, kuid Sina ei loonud ühist ruumi, et kolmekesi/ neljakesi koos arutada, mis ja kuidas temale ja meile oleks parim – võimalused ja ressursid. Koos panna paika plaanid ja jagada vastutus.
Kui ema mind lõpuks enda juurde nõustus lubama ja ma seda kõike seal nägin, siis nägin ju ka seda, mille olid Sina talle valinud, kuigi minu toel oleks võinud saada olema teistmoodi – kõigile. Maksin raha, et toetada teda, kuid ka sellepärast, et siis oli mul õigus küsida ja Sinul kohustus vastata. Natukene aega see toimis, kuid seejärel hääbus – tegin endamisi kurvalt nalja, et nüüd on raha otsa saanud ega pole enam õigust osa saada, sest vabatahtlikult Sa seda ei teostanud.
Jah, mina tõin endaga muutuse ema valikutesse ning see sai sündida tänu sellel, et mul oli olemas info – minu tütar andis selle ja lõi võimaluse, kuidas ma saaksin anda osa – meie koos astusime need sammud – tema seal ja mina siin. Sina selliseid võimalusi ei loonud ega andnud – võimalus, et siin oleme koos, siin saad Sa anda ja luua. Sa ei saanud seda teha, sest siis oleksin ma olnud teistsugune, kui see, kellena valid näha või oleksin avaldanud oma arvamust ning tahtnud midagi – seda ei saanud Sa lubada enda pärast.
Matuste visualiseerimine oli looming – nägemus sellest, kuidas võiks olla. Sellega tegelema, kuidas päriselt saab olema, tuli asuda siis, kui ema aeg oli tegelikkuses otsa saanud. Alles siis kavatsesin ühiselt seda teed kõndida, et koha peal ja vahetus hetkes sündivas saaks luua selle, mis on hea ja sobiv kõigile. Seega ei olnud see minu vankumatu tahe, mis pidi sündima. Sa võtsid minu loomingu ette ja otsustasid selle omal moel teoks teha - panid kõik paika ja alustasid enda plaanide teostamist. Sa ei andnud enese otsusest teada ega valinud kolmekesi koos olla, vaid alustasid teed. Kui ma sellest teada sain ja ütlesin sõna sekka, siis kohtasin vastu porinat ja rahulolematust. Siis toimus ühte ja teist, ei ainult nii, et mina oleksin olnud ja teinud, vaid ka Sinu poolt.
Kui tõin omalt poolt välja, et kuna korteriga tuleb tegeleda, siis soovin sellega alustada. See ei sobinud Sinu plaanidesse, sest Sina soovisid leinata ja enese jaoks kindlat selgust, et Sina oled päriselt pärija. Selleks tõid välja, et notari valik on oluline ja Sina ise valid ta enese tuttavate hulgast välja, et kindlustada õige tulemus.
Minu otsused sõltusid minu ressurssidest ja minu tegevus ei takistanud Sind leinamast ega enda teed kõndimast. Mina sain teostada seda, mille vajalikkust nägin, ka ilma Sinuta ega ma takistanud Sinul ühinemast ega nõudnud tegemist – see jäi Sinule täpselt selliseks valikuks, kuni see oli Sinule sobiv või vajalik.
Korteri koristamine tekitas lahknemisi, sest Sina tahtsid teha nii vähe, kui võimalik, kuna see ei olnud rentaabel. Mina taas, et nii palju kui terviku, kogu loo lahendamise jaoks, vajalik. Kui ütlesin, et seda või teist peaks ja seda või teist plaanin, siis tuli vastu, et me ise või selle teeme ise või seda ei ole vaja või seda me ei plaani. Vot siinkohal tegin selgeks, et mind ei saa kõrvale jätta – minul oli samasugune õigus osaleda ja planeerida – minu nägemiste järgi nähtu välja öelda ja teostada.
Tegemist oli minu emast järele jäänuga, millega ka minul, tema lapsena, tuli tegeleda ja lisaks sellele osaga seaduse järgsest pärandusest. Veel kord - need otsused ja teod ei olnud kantud sellest, et oleksin teinud kellelegi liiga, või võtnuks kellelgi kuuluvast vähemaks. Milleks sellist infot tuli levitada? Ainus asi, mida ma ei saanud ära hoida, oli see, millega Sina toime ei tulnud – minul oli õigus olla sama ruumis, kus Sinagi, oli õigus võtta vastu otsuseid, mis puudutasid ka Sind ja teha reaalseid tegusid, mis puudutasid ka Sind.
Jah, mina ei vali kallistada inimes(t)ega, kellest ma tean, et ta ei austa mind ega pea minust, kui inimesest. See on minu enese ruum ja minu enese valik. Ma ei pea. Me kohtusime notaribüroos – istusime kõrvu ja ma arvasin, et võin jagada Sinuga seda, millest olin just osa saanud – ema elust. Sa ei valinud kuulata ega soovinud kontakti hoida. Notari juures ei meeldinud Sulle minu kommentaar meie vennale ja viskasid selle peale vihase repliigi. Järgmisel korral olin esimesena kohal, tervitasin ja ulatasin Sulle raha, mis kehtis. Selle omastamine oleks minu poolt olnud ebaõiglus. Sa valisid naeratades ja heatahtlikult mõista mind hukka avalikus kohas. Sa laimasid kõvahäälselt võõraste inimeste kuuldes (see ei olnud ju ka esimene kord). Sa laimasid, sest see, mida Sina ette heitsid ei olnud tõene või oli kontekstist välja rebitud. Äraspidine oli ka väide, et mina olevat raha peal väljas, kui olin just, Sinule, Sinule kuuluva raha andnud.
Tõesti ka see oli kord, kus oleks tulnud öelda Stop Julia, aitab küll, siit läheb piir, sel moel edasi ei minda – selline tegevus on ülekohus ja see lõhub ühtsust. Reageerisin sel hetkel nii nagu oskasin rünnakuga toime tulla - andsin infot, mida ainult mina sain öelda, sest mõtlesin, et sellest saab abi olema - valed ja rünnak lõppeb. Kuid Sa ei vajanud ega soovinud infot - Sina tahtsid ainult mind vähendada. Tänases ei vali samal moel, vaid ütlen kohe Ei ja kui Sa seda ei kuula, siis valin teisale minna. Valin sellised lahendused, sest selline kohtlemine ei kuulu hea tahte ja enese tegude eest vastutust võtvate inimeste kasutuses olevate lahenduste hulka.
Kui me samal päeval hiljem kohtusime – olid nii nagu poleks midagi olnud ega Sina teinud. See ei ole positiivsus, et naeratada järgmisel hetkel vastu inimesele, kes ei võta oma tegude eest vastutust. Teha sel moel nägu, et pole midagi, unustame ära – valime olla positiivsed. See valik oleks tähendanud vägivallaga nõustumist ja ülekohtu heaks kiitmist. Enese vähendamist kohas, kus teine ei näe oleval väärtust, et olla ja väljenduda inimliku inimesena. Sellele teemale sain ju juba vastuse, et enne teod, siis palk – ma ei mäleta kordagi viimase 13 aasta jooksul, et oleksin endale sellist käitumist Sinu või ka kellegi teise puhu lubanud või ka tahtnud teoks teha.
Küsimus siin kohal,et - kui Sina valid olla positiivne ja näed kõikjal head, siis miks Sa näed minus vigu ja valesid olemisi ning neid juba aastakümneid järjest. Sel moel jätad ju kogu aeg alles võlakoorma – ebaõiglused ja ülekohtu – mida ei saa olematuks lugeda, sest siis jõutaks teistsuguse tulemuseni – ei ole ainult mina olnud ja teinud – kõiges on olnud Sinu osa ja teod. Sinu vastutus ühise tulemuse eest.
Ka seda nimetan ma kiusamiseks, sest Sa tead, mida Sinu teod ja valikud kaasa toovad, kuid Sa teed need tahtlikult uuesti, sest Sa tahadki välja jõuda samasse kohta – aega, mil minuga EI PEA enam koos olema. Tegid minevikus ja teed olevikus kõik selleks, et oleksid olemas need põhjused, miks enese vabaduse (st minust eraldi olemise) õigus on ära põhjendatud ja tõestatud.
Tõesti, Sinu näidete ja väljatoodu järgi, on ja see oleks ning jääks kestma, kui me oleksime kahekesi, kuid me ei ole. Seega toob aeg meid ikka ja jälle kokku. Mina näen enda osa tervikus, mõistan enese tegude tagajärgi ja näen vastutust, mis minul, olemas olevana ja osana, on. Seega on minul ühisest võita rohkem, kui kaotada. Sa ei saa minult, kui Õelt, võtta vähemaks, kui praegu on – mitte midagi, sest midagi ju ei ole. Sina oled teinud ja saaksid ka edaspidi teha Tädina ülekohut minu kõigile kolmele lapsele. See on see, mis tuli lõpetada, et uuel moel edasi minna. Sina oled teinud ja saaksid ka edaspidi teha ülekohut minule, kui Õena kohas, kus oleme kahekesi ja kolmekesi samadena – Emaga ühes ja Vennaga ühes ning Õetütrena – meie kõigi kolme Tädi(dega) ühes. See on see, mis tuli lõpetada, et uuel moel edasi minna.
Kui tegin selle nähtavaks ja teatavaks, siis väitsid, et see ei ole asjalik teema, vaid süüdlaste otsimine. See, kes teab, et teeb ülekohut – talle on seda öeldud ja näidatud – teab, mida ta on tegemas. Selle tegemise jätkamine on ebaõigluse süvendamine – tahtlik. Kuna sel moel tehes rikutakse tasakaalu tervikus, siis selline tegu leiab tagajärje – Sinul tuleb maksta oma kogemustega. Mis toob meid selle juurde, et tänases elus Sa maksad oma eelmises elus tehtu eest. Meie Sinuga olime seal koos ja oma hirmust enese elu ees, tegid Sa ülekohut – Sinu tegu vähendas. Sedasama mustrit jätkad Sa tänases.
Valisin selle kirja kirjutada, et tuua välja selgelt ja konkreetselt, mis, mida ja kuidas, sest Sa ei näinud eelneva põhjal, neid põhjusi ega lugusi olemas olevat ega enese osa selles. Sa ei näinud teed, mis jätkub hoolimata sellest, kui mitu korda oled Sa valinud selle üles kaevata. Erinevalt Sinust, minul ei tule tänases rääkida, et vaadake nii või uskuge sel moel – Sinu enese teod räägivad rohkem, kui sõnad saavad edasi anda. Positiivsus on hea, kui see loob enamat kõigile, kes terviku osad on – siis saab see päriselt nii olema, kuid senikaua, kuni valid minule lisaks ka ühte või kahte või kolme välja jätta, sest Sina ei taha seda, mida valid mitte tahta, siis vähendad Sa sellega kõiki – ka ise ennast. Sa ei tee koostööd ega võta vastutust enese osa eest – lõhud seda, mida ei ole loonud. Sinust ei ole saanud algus sellele, mis on olemas – nii nagu meie kõik, jätad ka Sina oma jäljed suguvõsa ajateljele ja need jäävad sinna sellistena nagu Sina ise need oled valinud teha.
Marianne
11.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar