Iseenda isiklike tunnetega tegelemisest keeldumine lõhub suhted, sest see loob alguse segadusele ja valedele – inimesed varjavad seda, mida ja miks nad tunnevad, inimesed ei tunnista ennast tunde omanikuks, inimesed soovivad väljasoleva ja teise poolt tehtava/ tegemata jätmise lõpetamist, inimesed õpivad iseennast ja teisi tunnete käest päästma, inimesed õpivad ennast teiste pihta tühjaks sülgama.
Erinevad valikud, mida valides inimesed usuvad, et siis nende pimedaid ja inetuid pooli ei nähta, siis nad ei kaota endale vajalikku, siis ei ole lugu nende teema, siis ei pea nemad tundma. Kuid mitte miski, mis on olemas ja, mida ei ole vabaks lastud, ei kao – eneses peituvad tunded tungivad ikka ja jälle pinnale. Tunnet tundev inimene tahab, et teda mõistetaks – tema ise endast aru saaks.
Kui tõuseb teema - kellelgi on paha olla – on ebakindel, ebamugav, ebaturvaline, ebameeldiv olemine - siis tahab too anda teada, et temal ei ole selles suhtes hea olla. Ta tahab juhtida tähelepanu sellele, et temaga ei arvestata – partner ei hooli, kuidas too teine ennast tema kõrval tunneb või, mida vajab/ tahab. Ta tahab juhtida tähelepanu sellele, et temaga ei tehta koostööd – ei anta edasi infot, mis on suhte heas korras hoidmise koha pealt ja otsuste tegemiseks ning teisega arvestamiseks oluline – seda ei anta, kuid hiljem süüdistatakse teda tehtus või tegemata jätmises, kuigi õigeaegne ja täpne info oleksid andnud teistsuguse tulemuse. Ta tahab juhtida tähelepanu sellele, et tema sõnumit või soove ei kuulata ega küsita ja tema olemist vähendatakse naeruvääristades.
Suhte selgitus algab info edastamisega – „Kui Sina, siis Mina. Palun mõista, mis on Sinu tegude tagajärjed. Mina ei saa siis, kui Sina.” See on soov koostööle - Sinul ja Minul on teema, mis puudutab Meid. Aivai – valus on. See, kellele öeldakse, ei taha üsna sageli teada, mida teine või kuidas teine, sest tema tunneb endas reaktsiooni. Ta tunneb seda kindlasti, kui teine on emotsionaalne – tunderikas info puudutab. See kõlab süüdistamisena, see näib ülekohtu tegemisena, see paistab ebaõiglasena. Seega kõlab vastu - „Mina ei taha – see ei ole minu teema! Sina ise ... !”
See, kellel oli halb ja, kes, sellepärast, soovis koos loole lähenemist, näeb, kohates teise reaktsiooni - „Minul on teema, kuid teisel ei ole – järelikult on viga minus!” Nüüd tunneb ta ennast veel halvemini – tal tuleb ennast kaitsta, õigustada ja tõesti – ka teist süüdistada, sest korraga on temast endast saanud süüdlane, kes teeb teisele liiga. Ta proovib parandada – anda infot, näidata seoseid, sundida teist kuulama, lootuses, et sel moel teine mõistab. Kuid miski ei aita – käib sõnasõda. Lõpuks tunneb ta ennast ohvrina, sest ei saa tõestada enese süütust ja õigust ning näeb ennast süüdlasena, sest sel moel väljendub teine pool.
Teema algatajal on teema, kuid teine ütleb sellest lahti ega näe toimuval seost endaga. Enese olukorda parandada soovinu tunneb, et temast üksinda ei piisa – ta ei saa lahendada. Ta oli alustanud teed lootuses, et teine tahab head – mõlemale ja teada saades, et saab olla ja teha paremini, võtab info vastu ja kasutab oma teadmisi ühise jaoks. Kuid teine ei taha st ei saa, sest tema ei taha oma tunnet tunda – seda tunnet, mida ta koges, kui teine oma infoga lagedale tuli.
Sellised info jagamised lõppevad edutult, kui inimene ei saa oma teemale austavat ja hoidvat lahendust. Valik on, kas vaikida ja edasi teenida või lahku minna. Sageli jäädakse – lootuses, et saab muuta. Sageli jäädakse, sest ollakse seotud. Ollakse edasi ning vahel, kui enam ei jaksa või nähakse võimalust, siis proovitakse - tahetakse anda infot, mis enese olemist kergendaks. See, kes ei taha oma tunnet tunda, kasutab sama tehnikat korduvalt – ta eitab, ta ründab, ta põgeneb.
Kui selliseid lootusetuid üritusi on mitmeid, siis ühel hetkel, kui peab koos edasi olema, otsib inimene iseendas lahendusi – enese võimete ja oskuste kohaselt. Teise tunne saab oluliseimaks, sest selle mõju on suurem - kaotused on raskemini talutavad. Inimene vaikib, proovib ennast maha suruda – leppida, ennetab – päästab teist tunnetest, et tagajärgi vältida, valetab teistele, kuid ka iseendale, et midagi ei ole ja kõik on korras.
Sellise käitumismustri tulemusel, kui nagistamisi ja ütlemisi ka tõuseb, lahendatakse loo ja iseendi pealispinda, sest tunded on suletud saladus või häbi. Varjatakse, kuni suudetakse, eitatakse, kuni jakstatakse, süüdistatakse, kuni materjali jätkub. Seda jätkub palju, sest tassitakse kaasas möödunut – kõiki neid kordi, millal ei mõistetud, ei kuulatud, ei soovitud kohal olla. Millal kogeti rünnakut, ebaõiglust, ülekohust – Sinu pärast on minus tunne, mida mina tunda ei taha!!!!!
Kui jama ja jamad on kestnud kaua, siis küsitakse teiselt või iseendalt – „Miks Sina nii teed? - Kust mina tean – tahan ja teen! Kes Sa oled, et minule ette heidad – vaata ennast ja enese elu, siis tule rääkima! Sinu pärast teen – Sina sunnid mind tundma ja tegema!”
Inimene ei taha ise ennast vaadata ega oma tunnetes sobrada - teha seda teise osutamisel ja pilgu all. Veel vähem tahab ta olla teise lõhkuva tunde autoriks, sest see toob kaasa elava tunde enese sees – häbi ja hirmu - „Mina ei taha selline olla – see ei ole mina!” See, keda ei valita kuulata, mõistab, et tema ei saa teist tundest vabastada ega teda endiseks teha – olukord ei lahene seni, kuni valitakse soovida lahendust endale.
Tegelikult ei kuulata kumbagi, sest ei peeta kinni järjekorrast. Üks ütles ja soovis, et teine kuulaks. Teine kuulis ja soovis ennast ära parandada – seega vajab too, et esimene teda kuulaks ja lõpetaks enese jutu. Esimene rõhutab enese soovi esimesena lauale panemist – tegeleme minu teemaga. Teine vajab, et teda päästetaks – tema oma on olulisem. Midagi ei lahene – mõlemad tunnevad, kuid ei mõista teineteist ning veel vähem ise ennast.
Mida Sina tunned? - Tunnen, et Sina teed liiga. Sina oled ülekohtune. Sina ei lase minul olla. Sina tahad seda, mida mina ei taha. Sina oled halb - minu jaoks vale!
Mida Sina tunned - nimetades oma tunde saab see nähtavaks. Saad teada, mida tunned. Saad küsida, miks Sa seda tunnet vajad. Mõistes, miks Sa oma tunnet vajasid, saad ennast aidata – Sinul ei ole enam vaja tunnet, et enda vajadust väljendada. Sina saad muuta enda olemist – lõpetada aktiivse tundena välja elamine, sest oled seda näinud ja enese info vastuvõtnud. Sellega lood kergema olemise – annad endale vabaduse.
Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis see tähendab, et ta ei oska anda oma tundele nime. See tähendab, et tuleb vaadata ise endasse – enese motiive, päästikuid, hirme, mustreid. Alguses vajab see sihikindlat tööd, sest inimene on harjunud/ õppinud enese tundeid edukalt peitma, varjama, vahetama, ülekirjutama, välja purskama, salgama, teise süüks panema. Nimetud tunded lipsavad käest ja hajuvad uduna, kui inimene keskendub tundmisele – enese tundena väljendumisele – tundena olemisele.
Inimene tunneb ennast väga halvasti, kui ta samastab ennast tundega – Mina olen hirm, häbi, kurbus, viha jne. See ei ole hea olemine. Inimene teab, et ta ei tohi selline olla. Ta ei taha, et teised teda sellisena näevad – teda selliseks teevad. Ennast kaitsev reaktsioon on lõhkuda peegel – muuta ennast tagasi. Need on alguseaja peegelduste mälestused. Kuid kõik ei ole peegeldused, sest teises tõusevad nähtavale tema tunded – need, mis on, tema sees, varjus püsinud.
Ennast ei tule salata ega maha materdada - võib olla vihane, olla süüdistav, olla hirmul, olla kurb, olla pettunu, olla vaikija, olla põgeneja - võib ja saab olla. Kuid ei pea jääma kauaks ja kinni - Mina kasutasin oma tunnet selleks, et ... . Anda see info endale ja ka teisele, keda selline käitumine puudutas. Õiglane on paluda vabandust, kui tehti liiga ja kahju.
Inimene võib ja saab näha ennast halvana - sellena, kes ei arvestanud ja tegi liiga. Hoolimata sellest, et seda ei tehtud tahtlikult, on see enese poolt tehtud ja seega on kohustus võtta vastutus - paluda vabandust ülekohut eest. Tegu leidis aset. Inimese teekond iseendani - kasvamine lähemale iseendale - aina raskemad ja sügavamad tunded tõusevad pinnale. Kõige kauem varjus püsinud lood ootavad järjekorras.
Kuid, kui on teada, et enda poolt valitud käitumine, teoks tehtud valikud ja otsused olid tahtlikult tehtud - neil oli eesmärk - vähendada ja lõhkuda, siis on see teadlik ülekohus. Sellisel inimesel on kohustus taastada tasakaal - anda endast - näha enda osa - saada samade kogemuste osaliseks, et mõista, mida tema on teinud, millisena teine on teda kogenud ja kuidas too teine on ennast sellises kohas ja hetkes tundnud.
Marianne
28.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar