See mõte, see vajadus, see enese sundus – Tuleb olla keegi teine! Tuleb olla olemas teist moodi! - lähtus uskumusest, et sel moel näis olevat lootus muuta olevat ja kogetavat, leevendada kaotuse hirmu – Mina iseendana ei ole .. , Mina iseendana ei saavuta .. , Mina iseendana ei sobi .. , Mina iseendana ei osutu valituks .. . Mind lükkas tegudele enese kaotuse hirm, sest minu olemas olemine oli nimetatud valeks - olid olemas inimesed, kelle jaoks Mina, iseendana, olin vale.
Sellise, enesest lahti soovimise algused on seal, kus nähti pealt ja kogeti vahetult, kuidas ühes ja samas kohas, samade oluliste poolt, koheldi justnagu kahte sama erinevalt – hea ja halvana, tubli ja laisana, ilusa ja koledana, targa ja rumalana, vastu võetu ja hüljatuna. Võrreldi ühte teisega – Näe tema ... , aga tema .... . Esitati küsimusi – Miks Sina ei .. ? Kuidas Sina ei .. ? ja lõpuks pettunult tõdeti - Sina kunagi ei .., Sinust kunagi ei .. . Vaadati vaikides kõrvalt ega valitud astuda kaitseks, sest ei nähtud ülekohtuna seda, kuidas üks tegi teisele liiga. Selliselt koheldud laps koges, et tema ei ole enese pendli teine äär, sest tema on tema ega saa olla – see Mina, kes on teine. Tema ei ulatu sinnani, kuna ja kuni ta on see Mina, kes ta on.
Seda võimalust – mängu nimega - Ole Teine! - kasutavad enese huvides ära need, kes tahavad olla üle ja panna teist enesest sõltuma – teha teine kuulekaks ja näidata talle koht kätte. Nad mängivad, teisele infot andes ja õrritades, äratavad lootust – Sina ei ole sama nagu Mina või Meie, püüa olla/ pead olema, siis ... - andes lootust, et kui teha ja olla nii nagu ette öeldakse, kuidas tuleb olla ja teha, siis kaalutakse soovitu andmist, armastuse jagamist, ühes olla lubamist. Selliste kohtlemiste saamine näidatakse olevat privileeg, mis tuleb välja teenida ja osa saamise õigus ära tõestada.
Sellises keskkonnas elav ja kasvav kogeb pidevat valena olemist – teda ümbritsevad jäigad piirid, kivistunud reeglid, hukkamõistavad sõnad, vastuastuvad ja vähendavad näited, mis keelavad ja samas näitavad ette, kuidas tema peab olema st vastama. Kuid ükskõik, kuidas ta ka püüab, ta ei saavuta kunagi kindlust, et tema jääb õige poole peale püsima, sama ja enesele vajalikku saama ning ühes olema. Ikka jääb midagi puudu või on kuidagi teisiti, kui ei kohe, siis hetk hiljem ja taas nimetatakse ta valeks. Rahu – enesega rahus olemist ei ole.
See on kurbmäng, kuna muutumist nõudev ja sobivuse kriteeriumite kohta info jagamine on kuri tegu, sest tegelikku põhjust, miks on vaja teistsugune olla, ei avalikustata. Jumalat mängiv peidab enese sees tõdemust – Mina ei taha, kuid pean. Teise valeks nimetamine on tasu enese kannatuste eest. Tunded, mis nn valega seoses on olemas, jäävad sel moel varju. Valeks nimetamine on kättemaks olemas olemise eest – teine on minule vale, kuni too valib olla allumatu olemas olemise.
Astume ühes valele vastu – selline üleskutse vaatab kõikjalt vastu. Valedeks nimetatuid on olnud läbi aegade ja tänases maailmas on neid meeletult palju. Ega neid, keda valeks nimetatakse või sellisena kogetakse, kaugelt pea otsimagi – vaadata tuleb enese lähedale. Vaadata enese (päritolu)perekonna sisse, kooliaega, töökeskkonda, küla ellu, alevikku, ajalehte, fb gruppidesse, suurematest kogukondadest rääkimata.
Kõlavad tunnetega rikastatud üleskutsed, sest on vaja ühineda, et luua enesele ja enese ümber impeerium – vajatakse ja seega kogutakse saatjaskond, et olla see kes Kes olla tahetakse – iga õigel moel vaataja, iga õigel moel osaleja, annab juurde ja tõstab – see on olemas olemise võimalikkus. Mida rohkem on nõustujaid, seda laiem on kaitsevöönd ümber enese, seda enam võimaldatakse ja saadakse kindlustatud enesele soovitud tunded ja vajalikud privileegid.
Valedeks ja õigeteks jagatud keskkonnas on omavahelisel suhtlusel oma kindel muster – ei koguta ega kasutata kõike olemas olevat infot ega anta teada kõigile kõigest, mis olemas. Mingi osa, kellegi tõlgendusena jagatav, on alati õigem ja selle alusel võetakse vastu ka nn valet puudutavaid otsuseid. Vale võib tõstatada oma olukorrast teema, kuid seda ei vaadata üle – öeldakse, et ise oled süüdi, nii peabki – oled vale. Puudub soov olla tasakaalus – ei ole tuge ega head tervikule – kõigile, kes ühes - sest tervik on see Meie, kes on ühinenud mingi vale vastu.
Mida tähendab ise ennast valena tunda - See on ise enesele vastu astumine – mine, ole, tee. See on enesest üle astumine – arvustamine, silmavaated, hinnangud, nimetamised, igavesed uskumused ja otsused. See on meeletu paine – enese kogemuste otsused viivad ennastsundivate mustriteni, et mitte enam kogeda. See on enese tagant piitsutamine. Mina ei saanud hakkama, kuigi mina pidin - olema iseendast parem ja õigem. See tähendab, et mina ise läksingi, olingi, tegingi, et mitte enam olla vale ja siis tundsin ennast halvasti – see seal ei olnud Mina ega minu tee. Kuid ometi tahtsin ma ikkagi ühes püsida, et omada võimalust olemas olla. Ja selleks tuli sobida - minul tuli meeldida.
Kuidagi oleks tulnud ehitada tee hirmust läbi ja välja. Kuid mina ei lasknud enese hirmust lahti, sest mina ise ei tahtnud seda teha. Mina ise ei valinud seda teha, sest see andis mulle seisundi, milles kogu jõud oli koondatud valvel olema – ellujäämise nimel. Sest ikka veel kestis situatsioon, milles oli kogetud surmahirmu – väljapääsmatut olukorda, et enesest ei piisa. Puudu jäi vettpidav info, et olevik lõppeb turvaliselt – jään kestma ja alles.
Hirmu tundev inimene on kui hüpnotiseeritud - tardunud ja ootel. Inimene ei astu edasi, vaid ootab oma saatust - tal ei näi olevat oma tahet. Kehamällu salvestunud info tähendab lõpu saabumise ootust – kohe on see kohal. Hüsteeria, letargia, depressioon on enese sulgemine tunnetele – mõõt on täis – ise ennast on lühisesse lastud. Enam ei jaksa pinget taluda. Pinge salvestub keha sisse – keha hoiab enese mälus kinni, kuna ja kuni ei ole ennast vabastatud – lõdvestatud teadlikult. Öeldud iseendale, et minul ei ole vaja – mina tulen toime – mina olen olemas ja jään olema.
Mida ma kõige rohkem kartsin? Leidsin vastuse küsimusele ja mõistsin iseennast. Mina ei tohtinud Ei öelda – pidin jääma, olema, kogema, kuulama. Mina ei tohtinud vastu öelda ega ülekohtule vastu seista – uskusin, et olin sellise kohtlemise ära teeninud. Mina ei tohtinud ära minna – minul ei olnud luba ära minna. Olin seotud ja ühendatud. Seega, mina ise ei andnud enesele luba. Mina ootasin lubatud paremat olevikku – see oli info tõlgendus – ei selle, mis tegelikult olemas oli, vaid selle, mida võisin enese soovi täitumiseks kasutada ja tõlgendada – ootasin selle täitumist, kuidas ja mida oli öeldud võimalikuna olevat, kuid ei valitud kunagi tahta teha.
Tean, et ei pea jääma ega kogema, kui teine ei kohtu minuga, vaid oma tunde autoriga. Kui tema ei ole võtnud vastutust enese eest ja valab ennast välja – minu pihta – sülgab kui prügikasti. Kui tema ei otsi teed edasi, vaid tahab võimalust, et vabaneda enesesse kogunenud sõnadest – tõestada ära enese õigus - teine vajas prügikasti, kuhu oksendada, et oma tundesõnadest vabaneda. Öeldes selle teoga - Kuna Sina olid tundeärataja, siis need kuuluvad Sinule! Senikaua hoidis neid eneses, kuni jõudis kätte võimalus, milles naelutas mu paigale ja valas ennast välja. Ka, kuid hiljem, ka aastaid hiljem.
Miks ma ei julgenud ära minna. Miks uskusin, et pidin paigale jääma? Miks tundsin ennast alistatuna/ allutatuna? Esiteks oli tegemist jahmatusega – teise valitud muutumine oli ootamatu ja ehmatav. Mina ei olnud ettevalmistunud. Teiseks, teine rääkis ju minule – suhtles minuga. Mina olin olemas ja nii nägin seotust. Jäin paigale, sest tahtnuksin selgitada – anda infot, mis näitas vastupidise vaatenurga olemas olemist ja sellise etenduse põhjusetust. Andsin st püüdsin edasi ennast anda, kuid see ei jõudnud kohale – oli sõnade sõda – aga Sina .., aga Mina. Laval olid kindlad rollid ja kuni mina ei vahetanud oma rolli, vaid nõustusin osalema teise etenduses, siis ei olnudki mul võimalik kogeda ennast iseendana.
Tegelikult ei näinud teine mind, kui tervikut, vaid enese tunnete põhjustajat - üht sobivat hetke minust. Päris minuga ei olnud sellel, midagi pistmist. Teine ei tahtnud tegeleda oma tundega – vaadata enese sisse ja uurida, mida tunne tema kohta ütleb. Selle asemel, kõrgudes üle ja astudes vastu, valas ta ennast välja - Mina näitan Sulle - vaata ennast nii nagu mina Sind näen - näha valin! Minu tähelepanu loob Sind – vasta sellele – Ole põhjus!
Aastate pikkust ülekohut taludes on tavaline lahendus jääda alandlikult, vaikides ja värisedes paigale või pugeda peitu – varjuda – olla nähtavalt üksinda – teise ees või mujal ära. Seistakse, kuni vabaks lastakse – teine on ennast tühjendanud ja lõpetavad sõnad teele saatnud – karistuse määranud või enesest eraldanud. Ära põgenedes antakse enesele ruum, kus olla eraldi – turvaliselt. Kuid, kui teine tahab ikkagi laval seista, siis läheb ta järgi ning surub põgeneja, oma sõnade ja füüsilise suuremaks kasvatamise abil, nurka ja viib enese tahte lõpuni.
Ülekohtu teostaja vajab vähendatu nägemist – kindlust, et too püsib kohas, mis on talle eraldatud ja moel, mis on talle lubatud. Sel moel säilib kontroll ja vajadusel saab reageerida – panna teine uuesti kindlalt paika. Ülekohtu käes olija vajab vägivallatseja nägemist – kindlust, et too püsib eemal ja rahus. Üks ei tule toime teise nägemisega enda kõrval – teine ei tohi endale lubada teise kõrval seismist. Kaalukausid – vähendatud vajub allpoole – vähendaja tõuseb sama võrra kõrgemale – ei olda võrdsed.
Kannataja näeb ise ennast, kui kõrvalt, selle ühise suure ruumi sees. Ta tunneb enese piiratust ja jõetust – ta on üksinda nurgas. Enamus on seal, selle teise, kes on enesele kaaskonna kogunud, kõrval. On hetki, milles on rahu ja on vaikus, kuid on hetki, milles talle pööratakse tähelepanu – vägivallatseja on näinud või kuulnud midagi, mis talle ei meeldi ning seetõttu ta reageerib - ütleb ette, kuidas tuleb vaadata ja kõik kaaskondlased teostavad tema tahte. Kõikide tähelepanu suurendab ülekohut - vähendab ja eraldab - vägivallatsejast eemale hoidmine ja kaugemale lükkamine.
Lahenduseks tundub olevat kaks võimalust – meeldida ja sobida st alluda ja korraldusi täita, et olla ühises olemas või siis ära kaduda – olla mujal, et olla väljas sellest süsteemist, milles talle samaväärset kohta ei anta. Ollakse ära seal, kus ei ole kedagi, kelle jaoks ta oleks vale. Kuid see tähendab, et ise ennast lõigatakse justkui välja oma süsteemist ja sel moel takistatakse energia vool – peatatakse ka enese teekond, sest tegelikult ollakse ju edasi Maailma sees kõige seal olevaga ühendatuna ja kõigest osa saavana.
Aastakümneid kestnud vähendamine kandis energeetilist sõnumit – ühise laua taha ei olnud minule kohta kaetud. Mulle ei olnud kohta – ma ei näinud, et koht oleks olemas Minule, kui tervikule – mind oli teiseks nimetatud. Mind oli paljude teiste nimedega nimetatud, kuid need olid vägivaldsed tõlgendused - vähendavad hinnangud. Need kandusid soovist allutada ja olematuks muuta.
Mina ise lasin sellel sündida – erinevatel aegadel erinevatel põhjustel. Alguses minust ei piisanud – hiljem ma ei näinud, et oleks piisanud. Kartsin kaotada – kaotada seda, mida ei olnud ega tulnud – minu, kui terviku heakskiitu, tunnustamist – minuga ühes olemist. Mina ise olin kadunud – olin istunud suure ruumi nurgas ega julgenud sealt välja astuda, et iseendana olemas olla – ise oma piirides seista – kõigile nähtavalt.
Mina ise tean Kes ma olen – kuidas, miks ja millisena valin olla. Olemine ei tähenda seda, et jään nimetatuks ja olema nimetatuna, vaid olemine tähendab olemas olemist. See tähendab, et mul ei ole vaja luba, et olla iseendana olemas ega ole ma ka, oma olemise eest olevas, kellegi võlgu ...
Marianne
01.10.2023.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar