Viha varjust välja kasvades

 

Tundsin masendust,

tundsin jõuetust -

mina ei saa,

sest minust ei piisa -

kohtasin piiratust -

millegi püsivana säilitamist,

millegi alles hoidmist.

See oli,

kellegi looming,

see oli

elav energia,

sest seda vajati,

sest seda taheti,

sest see andis võimaluse

olla olemas just sellisena

nagu olla valiti.

Sellepärast

see ei muutunud,

sest seda ei muudetud,

sellepärast

see ei muutunud,

kuigi mina olin muutunud.

See ei muutunud,

sest muidu oleks

iseennast kaotatud -

oma enese lava ära lõhutud.

Pimedus ja süngus,

valguse puudumine,

sest Valgele Valgusele

seal kohta ei olnud -

valgus oleks varjud hajutanud

ja valed paljastanud.

Võinuks ju olla

ja edasi kesta

see looja looming,

kuid ülekohut tegi see,

et teistel inimestel

olid oma kindlad rollid kanda -

nendega olid nad sissekirjutatud -

sellesse Maailma määratud

juhendi järgi mängima,

pimesi uskuma,

sõnu lausuma

ja tegusid tegema.

Pimeduse varju pugenu,

pimeduse säilitamiseks

ja rollis püsimiseks,

uskujaid ja järgijaid vajas,

hirmu tundjaid vajas -

elavat võbelevat energiat

enesele lisaks vajas -

need, kes nähes

ja nõustudes,

loodu sees

kaasa mängides,

selle elavaks lõid -

loojat tema laval

tunnustasid

ja õiges rollis nägid.

Vajati

võlglasi,

süüdlasi,

valesi,

kuid ka

päästetuid,

ära kaitstuid,

allaheitlikke,

sõnakuulelikke,

vastuvaidlematuid -

kõik need

sobivaks jõuks olid -

nemad aitasid

Maailmal elus püsida,

veel suuremaks kasvada

ja selle tõde laiemalt levitada.

Pimedus ja vaikus -

pimedus kustutas valguse,

vaigistades inimeste hääle -

uskuge, järgige,

uskuge, järgige -

ennast ulatage

pimeduse sisse

ennast ära kaotage.

Seni, kuni looja vajab,

ennast rollis olevana,

seni tema

oma loomingut ei muuda -

sellepärast ei ole sellel teel

eemalt vaatamist -

terviku nägemist

ega tema osale loos

otsa vaatamist,

sest see ei ole see etendus,

tema roll sellist lahendust

ette ei näe.

Kuni tahtsin,

et looja muudaks oma Maailma -

mina ebaõnnestusin,

kui lõpuks peatusin

ja loo sisse vaatasin,

siis nägin,

mis ja kuidas,

siis mõistsin,

et ainus lahendus,

mis lõpetab,

on see,

et mina ise

enam ei vali

kaasa mängida.

Sain öelda välja,

et kaasa ei tee –

see ei ole etendus,

mis loodud koos

ja kõigi jaoks -

sellepärast on

see, kui lõks -

ennast ei saa

selles kohas muuta,

sest osatäitjatena

on kõigil

kindel roll kanda.

Osalisi kirjutati sisse

ja neid kirjutati välja,

sõnu neile suhu pandi

ja tegusid omistati,

kuigi nad ei olnud teinud

ega olnud lausunud -

ei, nemad seda ei teinud,

seda tegi lavastaja,

kes neid kuulis

ja neid nägi,

kui päriselt sündinust

valis mööda vaadata.

Kõik jäi kestma,

kuna loo looja

seadis jooned

ja määras tegevuse -

kõik selleks,

et tema saaks olemas olla -

mängida

enesele vajaminevas rollis -

lava oli tema,

etendus oli tema -

ja tema tegi,

päris elus,

selleks kõik,

et tegelased tema lavastuses

„õigetena” käituksid

ja omal kohal püsiksid.

See ei ole minu Maailm,

selles mina ei mängi,

sest selles mina ei kasva

ega muutu -

sellel ei ole

olemas oleva minuga

seost rohkem,

kui samanimeline tegelaskuju,

keda, justkui woodoo nukku,

tunnetenõelaga torgiti-

ja ma endas tundsin,

ja ma ennast nägin,

ja ma kaasa mängisin.

Olin uskunud

elavat reaalsuses,

kuid see reaalsus

õudusunenäona mõjus -

ma ei olnud välja pääsenud

ega iseendaks tagasi muutunud

oli olnud tegelaskuju -

tundnud ja näinud

ennast iseendana,

kuid siis kogenud,

et loo looja

ja etenduses osalejad

nägid mind

hoopis kellegi teisena -

seal oli minust kilde,

seal oli minust jooni,

seal oli tehtut

ja oli sündinut,

kuid sellest kõigest kokku

oli loodud

keegi teine -

see KES ei olnud Mina.

Süütasin valguse -

tuba sai valgust täis -

võtsin Valge Valguse

peopesadele -

näitasin enesele teed -

näitasin kõigile,

kes samad,

kes samas,

suletud Maailmast

teed välja.

Negatiivsed jõujooned,

mis mõjutasid olijaid,

olid kaasa tulnud minevikust

ja olnud olevikus uuesti loodud,

vähenesid ja hajusid ära,

kui lõpetasin vaikimise -

rääkimine on valguse ette toomine -

see siin on olemas,

see siin mõjutab olevat.

See samm tegi info teatavaks -

kõigile, kes samad,

kõigile, kes samas,

kõigile, kes kunagi olnud,

kõigile, kes täna olemas,

kõigile, kes homme tulemas -

enam ei peideta

ega varjata -

Meie ei vali enam

vanas loos mängida.

Valge Valgus 

on näitamas

igale ühele teed -

on, uue alguse, Aeg -

kõndides enese teedel,

kõndides enese loos -

luua ennast Inimesena

muutuvana ja kasvavana -

enama loojana.

Kõik on üks -

üks on kõiksus.

Marianne

07.10.2023.a