Valus väsimus - kohutav sügavus ja enesekaotuse aeg – kiusamise ulatus. Kaotatud aeg, milles ei olnud võimalust olla parem enesest. Selles keskkonnas, milles elasin ja nendega koos, kellega ühes kõndisin, ei olnud see võimalik – kõrval olijad ei toetanud kasvu – nad ei näinud ega näidanud teed, kuidas mina saaksin kasvada Inimesena. Olid takistamised ja olid vähendamised – sõnad ja puudutused – Sina oled, Sina ei ole. Olid keelud ja käsud - ära ole, ära tee. Oli valetamine – info varjamine ja selle moonutamine.
See näib nii, et oleksin olnud justkui nende kujundada – nende poolt kasvatada. Tegelikult olingi – ei neile meelepäraseks, kuulekaks, õigeks ega ka vastavaks. Vaid iseendaks – nägemaks ise ennast iseendana – see, mis ja kuidas on päriselt olemas, see, millisena ja kuidas mina olen päriselt olemas, kui valin olla mina ise enese moodi.
Teiste sõnad ja teod lähtusid nende eesmärgist – anda enestele vajaminev – näha mind selleks vastavalt – näha ja kogeda mind, neile vajaminevas, rollis olevana. Olid rollid, mida taheti kanda ja olid rollid, mida ei tahetud kanda. Mina ei tohtinud olla vale - mina pidin olema õige. Mitte enese jaoks parimana, vaid ellujäämise jaoks õigena. Minu vastu suunatud teod ja sõnad pidid ära hoidma vale rolli kandmise ja tagama, et oleksin õiges rollis olija – nii said nemad näha ennast paremana, õigemana, vabana vastutusest. Minu tee oli kasvada läbi valitseva segaduse ja välja sellest piiratusest.
Oli uskumine - Minul ei ole, kui Mina ei ole. Tahtsin enese jaoks paremat – olla parem. Olla parem, et kogeda austust, hoidmist ja tunnustamist. Seega ootasin, et mind nimetataks paremaks, ilusamaks, õigemaks, heaks – samaks teistega ja ka iseendaga. Uskusin, sest olin veendunud selles, et teised võisid ja said mind nimetada olema ning siis jälle ümber nimetada.
Olin kogenud, et seda tehti vastavalt nende tujudele, vaatenurkadele ja ka minu olemisele või minu poolt valitule. Uskusin täiesti tõsiselt, sest nende tegevus näis mind muutvat - kui mind nimetati, siis mind sellisena ka vaadati ja sellisest minust räägiti. Sel moel nägin ka ise ja olingi, sest kogesin ennast sellisena. Kogesin, sest teadsin - selline olemine oli osa minust. Mina ise samastasin enese, kui terviku, osaga enesest – olin nimetatud olema.
Ma ei ole seisnud paigal – läbi oma aja olen kasvanud ja muutunud. Mina kasvan ja muutun, sest ma ei jää endiseks. Ma olen kogemuste võrra rikkam ja teadlikum – mõistan tegu ja tagajärge - vastutus. Ma ei tee meelega ega tahtlikult liiga ega ülekohut. Ei vähenda teisi, et näidata ennast paremana. Ma ei taha enesele lisa, kui ei ole tasakaalustamise võimalust. Ma ei ole teistest parem ega halvem, kui olen ja valin olla ning teha. Mina elan omaenese elu – võtan vastutuse enese tagajärgede eest – enese omade eest, ei teiste tehtust. See tähendab ka seda, et ütlen välja, kui tehakse ülekohut – kui teise tegevuse eesmärk on vähendada. Ütlen välja Ei, kui see on vajalik, et lõpetada vähema loomine. Ei – ei ole ülekohus, vaid märguanne – selline tegevus lõhub ega hoia – seega tuleb see lõpetada.
Öeldes, tegijale EI, too reageerib. Kindlasti ta teeb seda, sest teda tahetakse peatada – talle on tema tegevuse kohta info edastatud. Edasi antud info töötluse tulemus ja edaspidine ühes olemine sõltuvad sellest, milline oli tegija eesmärk teo tegemisel ja kas ta soovib seda sama teed jätkata või valib lõpetada.
Ei kohtaja võib valida vähendada välja ütlejat, et takistada enese tundeid ennast alla neelamast. Ta võib võtta kasutusele sõnad, pilgud, teod – suunata need, kui põrmustava ja halvustava jõu, välja ütleja pihta. See on lahendus, kuidas vähendada ütleja olulisust ja õigsust. Vähendamine on proov välja ütleja jätkamine lõpetada – teha, suunatud tähelepanu abil, loo sisse muutus – siis ei tule temal ennast vaadata ega midagi teha. Ta saab jätkata.
Valisin öelda välja EI ja tuua valguse ette kunagised teod, mis elavad ka tänases päevas – tehti siis ja tehakse ning valitakse ka nüüd samal moel. Saatsin oma info teele. Kuulasin ja vaatasin vastu saadavat infot, et kas tehakse koostööd või lõhutakse ühist olemist. Ei soovitud koostööd teha. Vähendati – halvustati ja mõisteti hukka. Öeldi välja ühte ja teist – tehti tahtlikult haiget. Käituti ebaviisakalt. Valetati – keerati lugusid pea peale, enese teod ja sõnad asetati minu poolt tehtuks. Valiti vaikida sellest, mis ja kuidas ise oli tehtud. Ei olnud austust ega hoidmist – mina polevat seda väljateeninud. Ka ühes olemist mitte.
Läksin teele, sooviga luua rahu – olla rahus ja anda rahu. Võtta vastutus enese osa eest. Vastuseks saadetu oli jahmatav, sest mulle oli öeldud, et rahu on võimalik, kui mina olen õige ja sobiv. Teine oli öelnud, mitte ainult mulle, vaid ka teistele, kes meiega ühes, et tema tahab, kuid senini ei olnud õnnestunud, sest mina olin see, kes oli, ikka ja jälle, vale olnud.
Seisin olukorras, mis nägi välja nii nagu vanasti. Jah, olukord nägi välja küll sama, kuid selles oli olemas võimalus, kuidas ja mida valin teha ja millisena valin olla tänases – tänase aja teadlikkusega. Kas annan järele survele või valin olla enese moel. Kas vaikin ja lasen olla, et olgu endine kõige tuttava jamaga, kui vaid teine ei astuks vastu ega keeraks tähelepanu minule – hukkamõist ja süüdistamine - pilked ja väärtuse vähendamine – otsuseks ühisest välja tõukamine.
Vanal moel olemine, ehmatusele järgnenult, oli loomulik reaktsioon – ellu tuli ju jääda – ühes pidi olema. Samas ei ole ma enam see, kes olin eile. Teadlikus ütles, et jätkamine oleks ju näiline, milles ei ole ikkagi seda, mida vajan – olemas on see, mida ja kuidas ei taha – see sama, mida vastustes kogesin.
Vastuste esimestel meetritel nägin ennast igavese võlglase staatuses. Olin arvanud, et kui olen mina ja on teine ning me valime kohtuda, siis mõlemad saavad öelda, mis südamel ja nii kustutatakse vanad võlad – algab uus ajajärk. Vana jääb seljataha – enam ei kista, midagi lahti ega heideta välja – pihta ja vastu. Saab olla normaalne – hetkes sündiv ja see on okey. Tegusi ei lahata, olemisi ei hinnata ega sõnu relvana kasutata.
Hoolimata sellest, mis oli näinud olevat võimalik, kuulsin vastuseks EI. Öeldi ei, sest olen, sest tegin, sest võtsin, sest kasutasin, sest ütlesin – sest mina ... olen mina. Vajusin enese sügavustesse – tundsin ennast lootusetus olukorras olevana, sest näis, et ma ei pääse kunagi enese seest välja ega enese tehtust vabaks – mina ei muutu, sest mind ei nähta muutununa.
Vajusin tagasi sinna, kus uskusin, et kõik see, mis mulle öeldi ja kuidas minuga valiti käituda, oli õigustatud – mina olin ju võlglane. Võlgu olemine tähendas, et ei saa vabaks – ei saa olla iseendana. Olla iseendana aktsepteeritud ja vastu võetud. Võlga ei kustutatud, sest teine vajas mind ikka veel temale vajalikus rollis olevana – sellena, keda on õigus vähendada – olematuks kaotada.
Koolis hõigati mulle järele nimesid, kutsuti sõnadega, löödi pihta ja jäeti välja – kodus ja kodused tegid sama. Koolis mina ei meeldinud – seal jäid silma ohatised huultel, roosa alussärk valge pluusi alt paistmas – neist said alguse hüüdnimed. Ühiselt kasutusel olevad nimed tähendasid - Meiega koos oled Sa selline – meie valime Sind sellisena näha – öeldi välja, näidati välja. Koolikaaslaste juurest sain ära minna, kuid kodust ei saanud, kuid koduste juurest ei saanud.
Teadsin, et mina enam ei tee ega enam ei ole nii nagu kunagi varem. Kuulasin valesid – mina ei ole sel moel teinud ega öelnud ega olnud ega ka mõelnud. Tahtsin anda infot, et kui on olemas ja näha minu poolne vaatenurk, siis tõde tõuseb ja vale vaob. Tõestasin, et ennast kaitsta – muuta seda Mina, keda mulle näidati. Oli väitlus – Sina oled/ Mina ei ole – Mina olen/ Sina ei ole. Neti avarustes lendasid edasi-tagasi tõestused, kummalgi poolel omad.
Enesena olemine viis vältimatu kaotuseni – mul ei saanud olema seda, mida nagunii ei olnud ja lisaks sellele, kaotasin hetkeks ka iseenda. Vaja läks tõeliselt palju jõudu ja enese julgust, et olla mina ise – näha ennast Valguses mitte pimeduses. Pimedus tähendas hirmu, lootusetust ja varju pugemist. Sellise olemise lahendused lähtuvad ellujäämise eesmärgist. Tegelikult on ju nii, et senikaua, kuni elan, olen elus ja lahendused ning otsused sünnivad elu elamisest – elavas hetkes – selles on võimalused ja lahendused.
Kiusamine on mäng – eesmärgiga öeldud sõnad ja tehtud teod ning suunatud tähelepanu - mäng inimsusega. Inimese vähendamine - karda – tunne hirmu, et kohe on, kohe saab olema – kohe koged. Karda enese pärast, karda valu, karda hülgamist, karda välja jätmist, karda eraldamist, karda nimetamist, karda hukka mõistmist. Mänguri eesmärk on kasvatada teises tunnet nimega hirm – kaotada Inimene ära nii, et alles jääks Hirm.
Kiusamise ehk vähendamisega nõustudes oleksin justkui leidnud võimaluse vältida seda, mille tõeks saamist kartsin – seni, kuni olen õige, ei juhtu. Tegelikkuses on ju nii, et enne, kui ei ole kohal, ei ole olemas. Enne, kui ei tehta või ei öelda, seda ei ole öeldud ega tehtud. Ega teise ütlemine või vastu põtkimine tee mind olevaks või muuda mind teiseks. Olin eeldanud, et teine tahab minuga koos olla – tee teisele seda, mida enesele soovid. Kuid teine ei näinud ega tahtnud ühist teed. Tema tahtis võimu ja kontrolli – jätta alles hirm. Ta ei valinud enese tegudest rääkida ega tagajärgede eest vastutust võtta – neid nagu ei olekski olnud või kui olidki, siis õigusega tehtud.
Selline käitumine tähendas, et ta soovis alles hoida sõda – minus ei oleks rahu, kui pean, koos olles, olema valvel ja ettevaatlik. Jälgima ja kontrollima enese ütlemisi ning käitumist – arvama ära tema meelolusid, hindama minu mõju ja tagajärgi ette. Mängima tema mängu – seadma teda tähelepanu keskpunkti – temast lähtuksid, siis juhendid, et kuidas ja millisena saan olla, pean olema ning ka luba olemas olla. Ma ei saaks ilma temata, kuid ma ei julgeks teda puutuda – tagajärg oleks minule ettearvamatu.
Mis juhtub tegelikkuses, kui keegi teeb või valib oma olemise ootamatult? Reageeritakse, et olukorda kontrollida ja vajadusel midagi muuta. Kuid, milleks muuta teist, kes on valinud enesele olemise – endale teada oleval põhjusel ja tahab olla? Tema võib olla, kuid mina ei pea jääma kohale, et teise tagasimuutumist oodata või teda selleks sundida või talle teistsuguseks olemiseks infot anda. See ei ole mina ega minu tee. Teen seda, mida ainult mina ise saan teha – öelda ennast välja. Mina ei vali kannatada – mina ei mängi kaasa. Öeldes, välja, annan infot enese kohta – teise tegevuse/ tegevusetuse tagajärg. Vastu tuleb see, mis tuleb – sõnad, vaikus, löök või kuulamine. Alles siis paistab, mis siis saab.
Mina olen vaba – mina ei hoia eneses ega varja – mina ei hoia ennast hirmus – mina ei ela enese hirmus. Kui teine teeb koostööd – austab mind ja võtab vastutuse enese eest, siis me otsime ühiselt tasakaalu ühises. Kui vastu tuleb pahameel, siis see on teise poolt valitud reaktsioon – see ei ole mina. Mina ei asu väitlema – st ennast ära tõestama – kui teine ei oota infot, mis aitaks mõista, vaid tahab vaigistada ja allutada.
Kui inimene ei vali kuulata, vaid eitab ja süüdistab, siis see on info, et ta ei arvesta ega toeta enama loomist – ta kaitseb iseennast ja seega näeb ta enese vastas vaenlast seismas. Mina ei ole vaenlane, kui väljendan ise ennast – ütlen EI tegevusele, mis on vähendav ja külvamas hirmu. Mina olen olemas - seismas iseendana enese kohal - olen ja elan valguses - olen Valgus.
Marianne
10.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar