Kui on vaja
aja peale minna,
siis ei saa heita
minuteid siia ja sinna,
ei või ennast unustada
ega saa aega
pikemaks venitada.
Kui ei taha
jääda maha
ja näha
bussi eemalduvat saba,
siis tuleb jälgida kella,
ajakulgu meeles pidada,
et täpselt teada,
millal, uksest,
on vaja astuda välja.
Aja jaoks
päevas pole vahet -
aeg see tiksub omasoodu,
kuid väikese inimese tuju
see käib omi radu -
on suur vahe sees,
kas koolipäev see ootab ees
või saab vabalt võtta
ja ise oma tegevusi valida.
Unehalliseguses hommikus
küll ikkagi leiab
selle põhjuse,
miks hea oleks teisiti
ja teele
vaja minna polekski.
Hommikune teekond
tundub pikk ja pime
ehk see aitaks,
kui jääks hiljaks -
autoga saaks sõita,
sest kui saaks ise otsustada,
siis teisiti saaks valida.
Kui miski pole aidanud
ja lõpuks ikkagi
on teele asutud
ja ise sammud
tuleb astuda,
siis saab saateks toriseda
ja toetusele vastu puhiseda.
Ei ole väga vahet
ega taha vaadata,
mis toimub kõrval
või paistab väljal -
enese kannatust
tuleb ju välja näidata.
Kui vahel siiski
silm kõrvale piilub
ja Maailma kaeb,
siis tagasi tuleb
enda olemine keerata -
enesele valitud rollist
tuleb kinni nüüd pidada.
Suur, kui vedur,
see tempot tehes
ja kiirust hoides,
torisevat vagunit
veab üha edasi -
ei luba seisma jääda
ega aeglaselt lase venida.
Kui lõpuks
suurele teele jõutakse,
siis võib leebuda -
jätta trots ja vimm -
saab soovida -
Head päeva!
sest enam ei pea kõndima -
siit edasi saab istuda
ja lihtsalt,
ärkavas Maailmas,
sõitu nautida.
Marianne
16.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar