Meiega on kaasas lood, mida me ei taha kuidagi ära unustada. On hetki, mil me mäletame taas, kuidas kord oli. Need on need lood, mida sooviksime, et kunagi ei oleks toimunud. Need on need lood, mida me ei taha, et korduksid. Meeles püsivad need lood, milles me midagi kaotasime. Kaotasime asja, võimaluse, kogemuse, turvatunde, usalduse – jäime enese jaoks, millestki väga olulisest ilma.
Esmapilgul on igal lool kaks poolt. Seega, kui meie, enese arvates, midagi kaotasime, siis seisab vastaspoolel see keegi, kes midagi võitis. Kuigi pealtnäha too teine ei ületanud esimesena finišijoont või saanud tubliduse eest preemiat, mis selgelt tõestaks võitmise ära, siis ikkagi kogesime me kaotust. Tegu oli ebaõiglusega – teine sai või ei saanud, teine ei pidanud, teine ei valinud, teine jättis tegemata, samal ajal, kui see, kes kaotas pidi või ei saanud või tegi või valis või komistas.
Mäletame neid lugusid, milles kogesime ebaõiglust – enese poolt makstav hind oli teise omast suurem ja/ või millegi eest jäi tasu saamata. Loo teine pool võitis, kui tema võttis ja kasutas talle mitte kuuluvat, jäi sõnade või teoga peale, kasutas ära oma võimu väiksema või alluva suhtes või jättis vastutuse, enese sammude eest, võtmata, kui eiras palvet või süüdistas vales jne – tema sai mingil moel kasu.
Kui üks naaber läks posti ära tooma ja lubas oma koertel, avalikul teel, vabalt joosta, siis oli ta valinud anda vabaduse nii enesele, kui koertele. Kui ka teine naaber läks samal ajal postile järele ja ootamatult seisis olukorras, milles vabana olevad koerad võtsid ta sihikule – piirasid, haukusid vihaselt, hüppasid ja üks ka hammustas. Siis koges seisja oma vabaduse kaotust, kaitsetust, hirmu ja teadmatust. Koerad ei allunud omaniku korraldustele ja olukord kestis, kuni peremees kõndis nii 100 m ning jõudis kõrvale.
Omaniku arvates ei olnud tegu erilise teemaga, sest tema ei pea oma koeri ohtlikeks ja seetõttu ei võtnud ta vahejuhtumit ehk omaenese otsuse tagajärge, tõsiselt ning seega ta ei vabandanud kogeja ees ega öelnud, et tal on kahju. Lugu jäi tasakaalust välja – üks naaber võitis, kui teine naaber kaotas.
Suure, metsaveoga seonduva, auto juht kasutas võõraste õuemaad, et autoga ringikeerata. Ta tegi seda, ilma ettehoiatamata, isegi kaks korda. Ja veel enne, eelmisel päeval, sõitis ta natuke enne kesköötundi võõra õue peale, et vaadata, kas ja kuidas. Õueomanikud vaatasid pimedusest ilmuvaid tulesid ja tõdesid, et keegi sõitis õuele ja keeras seal ringi ning lahkus. Seletust ei osatud anda, sest tee väga edasi ei vii ja keegi, sellisel kellajal, ära ka ei peaks eksima – tegu näis olevat eesmärgipärase tegevusega, kuid eesmärki ei osatud ära arvata – erinevad hirmud, mida ei tahetud enesele tunnistada, tõstsid pead.
Kasutades enese jaoks lihtsamat varianti, autojuht võitis – tema sai kasu. Kuid ta ei võtnud enese valiku eest vastutust – ta ei küsinud luba oma teo sooritamiseks. Õuemaa omanikud ei olnud valmis selliseks sündmuseks – kogeti enese allajäämist, sest nendega ei arvestatud. Omanikud kaotasid, sest tundsid väärtusetust ja hirmu teadmatuse ees – ebaõiglus ei saanud õigeks seatud.
Bussis, sõidukaarti valideerides, pudenes kaart sõrmede vahelt ja kukkudes, aparaadi taha, libises täpselt armatuuris olevasse prakku. Bussijuht ei saanud kaarti tagasi anda, sest see tähendanuks armatuuri eemaldamist, kuid tasuta sõidu ta võimaldas. Kaardiomanik jäi sõitutõendavast dokumendist ilma. Kuna bussis sõitnud õpetaja nägi juhtumit pealt, siis ei olnud vaja koolis tõestada ega põhjendada, miks uut kaarti on vaja. Seega telliti uus sõidukaart.
Direktor, kasutades oma positsiooni ära, valis, tulevikus võiva korduse vältimiseks, ähvardamise ja nimetamise. Et, kui veel kordub, siis järelikult tehti tegu meelega. Õpilane koges juhtunut ebaõiglusena – ta tundis ehmatust, süüd, hirmu ja abitust. Kaart oli ju olemas, kuid konstruktsiooni eripära tõttu temale kättesaamatus kohas. Ähvardus kasvatas hirmu korduse ees ja ebaõiglus kasvas suuremaks – õpilane ei kogenud tuge ega mõistmist – igasugu olukordi võib ette tulla. Tema ju teadis, et ta ei tahtnud teha ega korrata, sest tema vajas oma sõidukaarti kooli ja koju sõitmiseks. Bussijuht võitis, sest tema ei võtnud midagi ette – ta valis ükskõikne olla. Kuigi uus sõidukaart telliti, siis kool võitis. Selleks, et uut kaarti ei peaks enam tellima, siis õpilast ei toetatud oma tunnetega toime tulemisel, vaid hirmutati - aidati hirmu kasvamisele ja säilimisele kaasa.
Selgub, et esialgse kahe poole asemel on lugudel mitmeid erinevaid külgi olemas. Milline on see jälg, mis inimese sisse jääb – mida ta oma kogemusega peale hakkab? Kas ta jääb kaotust taga leinama, oma õiglust nõudma, oma tunnete õigsust tõestama, olnut olematuks soovima, vastu ja karistavaid abinõusid otsima ning proovima või ta võtab vastutuse enese ees – lugu oli info, mis ja kuidas saab olla ja tunda - inimene on see, kes valib, kuidas ta seda infot kasutab.
Koerad on ettearvamatud ja kui need on lahti, siis ei astu julgelt edasi, vaid oodatakse, kas peremees märkab ja nad kinni võtab või kasutatakse telefoni, et enda olukorrast teada anda või keeratakse võimalusel ja vajadusel tagasi. Tulemas oleva teeühistu koosolekul on võimalus informeerida kõiki liikmeid, et seoses vahetunud omanikega on vanad kokkulepped aegunud – aidata saab, kui küsitakse, kuid võõraid, enese tahtsi, õue kasutama saata ei ole lubatud. Sõidukaart sai enesele ümbrise ja kinnituse ning muutunud mõõtmete tõttu ta enam olemas olevasse prakku ei mahu.
Inimene on see, kes valib enesele rolli, millega ise ennast nimetada – põhjendused on ära seletamine, miks tal on õigus seda nime kanda. Seega on selliste lugude võtmeks küsimus – Miks minul on sellist rolli vaja? ja sealt edasi – Millise võimaluse see roll mulle annab? Kui ma olen X, siis järelikult ma ei saa olla O – miks ma pean olema X – miks ma ei taha olla O?
Lugudes, mis on jätnud jälje, on tegu ebaõiglusega, kuna inimene ei saa(nud) seda, mida ta tahab/ vajab. Inimene ei taha olla süüdlane - toimuvas ise süüdi ja seega ta valib/ soovib olla ohver. Vaatenurga järgi on tegu ülekohtuga, sest toimus või tulemus sai selline, kuna inimene ei olnud ettevalmistunud - ta ei saanud ära hoida ega ennetada - seega ta ei peaks ju süüdi olema. Seega tuli tal kogeda olnu tagajärgi ja lahenduseks otsustas ta, midagi ette võtta, et järgmist korda ei tuleks või oskaks ta selleks valmis olla. Inimene ei saa ega suuda muuta lugu ega jätta mälestust seljataha, kuni ta peab ise ennast süüdlaseks - just enese hirm, et ollakse ise süüdlane, sunnib vastu võitlema ja ohvrirolli enesele püüdlema.
Inimene saab valida - mina ei ole ohver ega ole ma süüdlane - kuna mina ei ole ohver, siis ma ka ei otsi ega vaja süüdlast. Kuna olin osa ja sain osa, siis võtan vastutuse enese osa eest.
Marianne
12.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar