Ajal, mil meil, inimestel, on võimalusi enam, kui varem. Ajal, mil pea kõik näib, juba või üsna kohe, olevat võimalik. Ajal, mil teine inimene näib olevat lähemal ja selgem, kui kunagi varem, on käes aeg, mil inimene on tegelikult üksikum ja abitum kui varem. Kuidas ja miks nii, kui suur ja särav inimeste maailm on üles ehitatud inimeste jaoks – ikka paremaks ja suuremaks ja tõhusamaks, et inimene saaks ja võiks veel enamat, kui oli eile.
Inimeste maailm koosneb süsteemidest ja sellepärast ongi see maailm tegelikult erinevate süsteemide sasipundar – kõikide kehtivate ja olemas olevate süsteemide üheaegne ühes olemine. Süsteem tähendab ju, et on kordades enam korda, selgust, võrdsust, võimalusi – selle jaoks see ju ongi loodud. Kuid see tähendab, et Süsteemide Maailm on suur ja väike inimene peab ennast, erinevatele süsteemidele, ära tõestama ja nende seest, vajaminevaid, lahendusi otsima. Seni, kuni inimene sobib süsteemile või süsteemiga, kõik toimib, kuid, kui ta tõkestades peatub, erineb või endast lähtuvat vajab, siis süsteem proovib teda korda teha – võtab kasutusele erinevad meetmed või heidab ta, kõlbmatuna, süsteemist välja.
Süsteemid luuakse inimeste jaoks, kuid ajas muutuvad süsteemid nii, et need ei vaja inimest – nende olemas olemine ei sõltu inimesest, kes vajab süsteemi ja seega need ei kohandu inimese järgi, vaid inimene on see, kes, vajades süsteemi, peab süsteemi jaoks olema sobiv ja õigesti toimima. Süsteem ei tunne ega kohta tundeid – see ei ole elus inimene, kuigi süsteemi tuleb ülal ja toimivana – elusana hoida. Süsteemi peavad töökorras need, kes järgivad reegleid, hoiavad ja jälgivad korda ning teostavad kontrolli. Reeglid, kord ja kontroll on olulised, sest inimene võib ja saab, süsteemi seisukohast, olla vale. Seega, inimese poolt inimese jaoks ehitatu, viib inimese inimesest kaugemale ning vahetu suhtluse, abi ja toetuse käeulatusest eemale.
Mida rohkem on süsteeme, seda enam peab inimene kohanduma, sobituma, tõestama enese õigena olemist. Kui alguses tehakse süsteemi parandusi – võetakse kuulda vigu ja proovitakse need kõrvaldada, siis, mida suuremaks kasvab süsteem, seda suurem peab olema vigade arv ja nende suurus, et midagi ette võetaks. Muudatused tehakse, kui on oht süsteemile. Kui alguses tundus, et inimese elu sai parem, siis, mida rohkem tõhustatakse ja suuremaks ehitatakse, seda kaugemale jääb, elusast ja päris inimesest, see miski, mille pärast süsteem sai loodud. Kui alguses piisas ehk olemas olemisest, siis süsteemi kasvades, selleks, et tõestada, enese vajadusi ja õigusi, tuleb inimesel teha rohkem tööd ja olla, väga täpselt, eeskirjadele ning nõudmistele vastav.
See, mis sai loodud inimese jaoks, on saanud vastupidise tähenduse – süsteemid on saanud tähtsamaks, kui seda on inimene. Süsteem võtab, endasse, vastu ja on olemas õige ning korras oleva inimese jaoks – paika on pandud parameetrid. Süsteemide maailmas tähendab vale tegu/ olemine muutust tasakaalus. Kui kõik on õige ja toimib reeglite järgi, siis on tasakaal paigas. Inimeste maailmas nimetatakse reeglite rikkujat valeks – tal tuleb, enese õigeks tõestamiseks, kokkuleppeline või määratud tegu teha – kanda karistust, maksta kompensatsiooni, paluda andeks ja ka häbeneda.
Usutakse ja tõestatakse ära, et ilma süsteemideta valitseks, inimeste maailmas, segadus – kaos. Siit tuleneb valena ja õigena olemise mõiste. Süsteemide maailmas tähendab vale tegu, olemine, isegi mõte seda, millest võib alguse saada tegu, mis toob kaasa ohtliku muutuse tasakaalus. Kui kõik on õige ja toimib reeglite järgi, siis on tasakaal paigas. Sõnakuulelik inimene on õige. Reeglitest kinnipidaja on õige. Süsteemile sobiv inimene on õige.
Räägitakse, et erilisus on ehteks ja siis kogetakse, et erinevus on ohuks. Sageli nimetatakse, inimeste maailmas, millegipoolest erinejat, kui mingisuguse reegli rikkujat, valeks. Õigeks ei nimetata teda enne, kui ta ennast ei muuda või karistust ei ole kandnud – kannatanud sobivas suuruses. Süsteem on jäik – inimene on see, kes peab kohanduma, painduma ja sobituma. Kuid, kui ta ei jaksa, ei oska või ei ole see võimalik, siis süsteem või selles osalejad sunnivad teda maksma või lükkavad ta, kui ohu, enese hulgast välja.
Süsteemides kehtib põhimõte, kuni pole oma õigsust ära tõestanud, siis seni ollakse vale. Tänase aja inimesi valdab õige olemise paine. Igas omas päevas kogeb inimene, et tema peab suutma olla õige, sest kui ta ei saa ega oska olla, siis võib ta oma igapäevasest Maailmast välja heidetud saada ja ta ei saa enam oma elule ligi. Tänasel päeval ei ole vaja, ennast, tõestada ainult oma perele või külale nii nagu aegu varem, vaid kordades rohkem. Inimesel tuleb iga oma päev tõestada, iseenda õigsust, kõigile nendele gruppidele, millest ta osa võtab või osa saab. Kogu sellele reaalsele ja virtuaalsele maailmale, millesse inimene on ühendatud või ise ennast ühendab. Kõiges selles tuleb olla reeglitele, kommetele, ootustele, normidele, eeskujudele vastavalt. Inimene tõestab oma õigena olemist sellega, kui ta näitab ette, et tema ei ole vale.
Õpetatakse, et ela hetkes – sünni olevas, kuid süsteemi osana elab inimene nii nagu talle lugu on ettekirjutatud, sest inimeste sees on suur hirm eksimise ees. Inimene ei tea alati ja kõikjal, mis, millisena või kuidas on õige või hoopis vale. Inimestes on häbi omaenese ekslikkuse – inimlikkuse pärast, kui ta, ennast kogedes, mõistab, et tema ei mahu reeglite sisse – ta on suurem, teda on rohkem ja ta on veel teistsugusem, kui ta seda täna teab. Inimene, järgides süsteemides käibel olevaid juhised ja olles see, kes ta ei ole - põleb läbi - valib olemise, milles olla, kuid ei õige ega valena.
Tänase aja tavalised märksõnad on - vihakõne, vihased, halvustavad ja väljanaervad kommentaarid, gruppidest välja heitmised ja ühendust võtmast takistavad blokeeringud. Viha ja ärritust ei tekita, inimeste maailmas, see, et teine teeks või saaks kasu teiste arvelt, vaid see, kui nähakse inimest, kes lubab või saab lubada enesele vabadust seal ja selles, kus ja milles teised ise ennast kontrollivad. Viha taga on hirm karistuse ees. Enese valusad õppetunnid meenuvad ja inimene kutsub ise ennast korrale – Sina pead olema õige! Kuid, kui inimene PEAB, siis see on ülekohus, mida ta ei taha kogeda ja ta vajab viha jõudu, et olukorraga toime tulla. Ärevus tähendab hirmu teise, kui iseenda pärast – on teadmatus, millised võivad olla need tagajärjed, mis tulevad teo või väljenduse järgi. Samastumine toob kaasa hirmu eksimise ees, sest inimene kardab, et äkki ka tema tegu või olemine on valed.
Selleks ja seda, et oldaks ja tehtaks õigesti, kontrollivad need inimesed, kes peavad ise ennast kontrollima, et mitte ise eksida. Enesele vabaduse andmise keelamine iseenesena – Mina ei ole selline – Mina ei ole vale - Kui ma olen õige, siis ma ei saa olla vale. Kuidas ja millisena on õige, see vaatab vastu, see kirjutatakse ette, seda õpetatakse ja seda õppitakse enese kogemuste kaudu. Kohustuslik õige olemine, erinevuste kaotamine, tekitab ja kasvatab vastuolu ning vastupanu. Kohustuslik õige olemine – teiste ees ja enesega, tekitab vastu olemist. Inimene on see, kes ta ei ole. Müües ise ennast, ta petab ise ennast. Kuigi ollakse õige, siis jääb enese jaoks vajalik saamata – kui väljas on kord ja distsipliin, siis enese sees on kaos – inimene ei ole kohtunud iseendaga – ta on ajas kaduma läinud.
Marianne
19.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar