Hommikune rutiin

 

Selleks,

et ennetada,

püüan mina

hommikul voodist 

astuda välja

parema jalaga.

Parem on parem,

kuna see on tähtis,

et alustada

oma päeva

õnnestununa.

Vasak tähendaks

valet ja viletsust,

sest, kui oleksin pahur

või tõrges

või komistav,

siis vastu vaataks küsimus, -

Kas Sina

voodist astusid välja

vasaku jalaga?

Justkui

võiks ja saaks olla

üks jalg teisest

parem ja õigem,

kui valida

see vaatenurk,

et oluline on,

millisega puudutan maad

esimesena.

Öö on unede Maailm -

öösel elan unenägudes

ja minu tunded

kõnnivad, ka seal,

minuga kaasas.

Üles ärgates,

päris selgelt,

ma ei mäleta

seda, kus olin,

seda, mida tegin

ega ka seda,

mida tundsin.

Mina ei mäleta,

kuid ma tunnen -

elav tunne

sealt tuli minuga ühes.

Ärgates,

eelnevast johtuvalt,

väljendun tundena,

kuid mina ise ei mäleta,

kuidas ja kus ma selle sain

ega ka seda,

miks see on

minuga kaasas.

Ma ei tea,

kuidas mõista

ega mida muuta,

kui ma ei tea

iseenda nime.

Seega,

kui voodist välja astudes,

mina tõusen üles -

siis ei ole vahet,

kumb jalg

see esimesena

puudutab maad -

olemine ei muutu

ega sellest hetkest sünni -

juba olen,

sest juba tunnen.

Kokku põrkavad -

olev ja olnu -

tunnen, et olen,

kuid mind ei ole -

olen küll siin,

kuid veel olen seal -

pean olema siin,

kuid veel olen seal -

kui olnut mäletaksin,

siis teaksin

ja vabaks saaksin.

Olev -

see on 

ja selles olen,

tasapisi muutun,

sest olevas olles

eelmise enese olemise unustan -

selle, mille olevas unustan,

selle unenäos taas üles leian.

Marianne

02.01.2023.a