Järeleksamiks korrates

 

Üsna sageli

ütlen enesele,

et järgmisel korral -

korduvas hetkes,

teise tulemuse nimel,

sooritan eksami paremini -

ühtemoodi jätan olemata

teistmoodi olemise valin,

nii muudatuse teen.

No, see järgmine kord

ei pruugi tulla ju kohe

ega pea korduma üldsegi,

kuid mina ikkagi ootan

ja kogu see aeg

mina olnut meeles pean.

Kui eksamiks valmistudes,

mina olnut mäletades,

uut tegevuskava plaanin -

selleks vajalikke sõnu

enese sees ritta sean,

oma enese samme

lavale paika panen.

Küll minu sisse,

mäletades eilseid,

mahub ikka paljut -

justkui ei olekski

olevikus olemist,

olevas ajas elamist -

on ootuse ärevus

ja elavad mälestused.

Eksamiks valmistudes,

tegevuskäike korrates

ja homset oodates,

elan eilses,

sest kohe-kohe

saabuvas tulevikus

tuleb enese minevik

enesel korda teha.

Ometi,

mina ei pea meenutama

ega üle kordama,

et mäletada seda,

mille lubasin parandada -

mina ju ei pea

ära olnut

elavana hoidma.

Jah, mina ei pea,

kuid siis ma ju kahetseksin,

kui peale kordust

ehmatades tõdeksin -

mina unustasin,

sest meelest ära kaotasin,

kuidas pidin olema,

mida tegema

ja välja ütlema.

Kui korduses

taas ebaõnnestuda,

siis olnu jääb ju korda tegemata,

siis ise ennast tuleb korrata -

uut kordust jääda ootama

ja seega mina meenutan -

enese sees üle kordan,

et siis, kui saan uue võimaluse -

eksami edukalt sooritan.

Mina ise

endalt vabaduse võtan,

kui oleva 

kokku seon minevikuga -

kordust ei ole -

mina ise olen see,

kes on ühendav lüli

ja tõstab tüli -

ei saa edasi minna,

enne tuleb minevik

teiseks muuta,

et see,

mida mina

ei taha vastuvõtta

saaks olematuks muudetud.

Marianne

11.01.2023.a