Oli käes õhtu ja aeg noorimal magama minna. Vanem poeg helistas sõjaväest koju ja jäi meiega ühes. Noorem läks voodisse ja pani venna, telefonis olevana, enda kõrvale padja peale. Lugesin, õhtujuttu, sel õhtul mõlemale. See oli hea, kodune ja turvaline kogemus – me ei saanud päriselt ühes kohas olla, kuid me olime ühes ja olime koos.
Aeg hiljem tundsin enese sees kurbust – Mina ka ... - mina tahan ka. Tundsin igatsust ja vajadust olla terviku sees – kogeda koos olemist. Tahtsin, et mul oleks olemas mälestus sellest, kuidas mina ja minu õde ning vend oleme emaga ühes – ühel ja samal ajal. Oleme ühes nii, et ema oleks koos meie kõigiga.
... Alguses oli meid üks, siis tuli juurde teine ja lõpuks sai meid kokku kolm. Kolm erinevas vanuses last. Üks ema. Isa ei olnud. Kolm erinevat vanust tähendas seda, et meil olid vahed vahel. Me ei olnud ega saanudki olla kõiges ega kõikjal ühes. Oma ajas tagasi vaadates on minul puudu pilt meist kõigist – ühes – mul ei ole fotot meie perest. Seda ei ole kunagi võetud ega ole ka sellist hetke olnud, et oleks seda tahetud teha.
Oma alguse ajast on jäänud mulje, et mind/ meid oli liiga palju – meiega seonduv tähendas liiga paljut – vähemaks võtvat – ei juurde andvat. Huvitav on see, et kuigi meil justkui oli ruumi ja samas seda polnud ka ning ega olnud väga võimalusi kusagil mujal olla, siis me polnud koos. Ma ei tea, kus me, kogu see aeg, ära olime ja kuhu pildilt kadusime.
Minul ei ole olemas pilti ega mälestust meist, neljast, koos olevatena. Ometi pidime ju õhtuti või hommikuti või nädalalõppudel ju olema kohal ja elama ühist elu, sest mingi aja me ju olime koos olemas ja ka koos elamas. Kui olime kusagil käimas ja polnud just üksinda, siis jagunesime ikka kaheks või kolmeks, isegi siis, kui meid oli neli. Me nagu ei mahtunud ühte kohta – meid pidi vähendama ja eraldama – mõne(d) muujale saatama või välja jätma.
Tegelikult, ma ju ikkagi mäletan ühte ühist hetke – meid nelja ühes kohas olevatena. Oli aeg, mil olin juba suur – käisin tööl ja mul olid võimalused ning vahendid, et jõuluõhtul oleks laud kaetud jõulude moodi. Sai mõeldud ja sai tehtud. Sai oldud koos ühes toas, kuid istutud eraldi – kolm järeltulijat, ümber laua, valmis alustama ühist söömaaega. Ema istus toa teises otsas tugitoolis ja vaikis ega tulnud meiega koos olema.
Edasist ma ei mäleta. Ma ei tea enam, mida me tegime või kuidas ennast tundsime. Oli meil üldse pidulik meeleolu ja oli see jõul - jõulude tähenduses. Kuidas me sõime ja kas üldse valisime süüa. Jagunemine, jaotumine ja eraldi hoidmine on jätkunud tänaseni välja. Ema ei ole nagu Meie ema, vaid ta on minu ema ja on teiste ema. Kui ta oli või on minuga, siis ei olnud ega ole teisi ja kui ta oli või on teis(t)ega, siis ei ole mind pildi peal.
Tundes, eneses igatsust liigutamas, otsisin vastust küsimusele – mis oli igatsuse taga – mis oli see, mida vajasin. Vajasin mälestuses olevat perefotot – koos olemist. Tahtsin näha, et olen osa ja ka seda, et teised näeksid, et mina kuulun nendega kokku. Mõistsin, et olin tõlgendanud enese kogemusi, kui hülgamist – kui valiti teine või oldi kolmandaga koos, siis jäin mina ilma ja välja. Minule polnud turvalist ruumi ega hoidvat aega. Selline vaatenurk andis aluse nii kurbusele, kui ka üksindusele, kuid ka vihale ja kadedusele. Minu, kui hüljatud lapse, mõistes olime rivaalid soosingu ja tähelepanu saamiseks.
Loomulikult olin ma ohver ja teised vahel vaenlased, sest nende pärast oli minul ju vähem – ikka ja jälle ma kaotasin oma ema. Ega ma tea nende lugusid ega ole kõndinud nende teel. Ma ei tea, milline ja kuidas oli või on ema siis, kui teda ei ole minuga ja ega ta ka minuga olles ei ole olnud just see ema, keda igatsesin kogeda.
Ema on hoidnud mind enesest eemal ja kõik meie ühised teed viisid varem Rooma – kuidagi kulges süütu algus ikka sinna, et mina olin millegipärast vale ja minust tuli eemale astuda, vahe sees hoida, lihtsalt vaikida või pilkavalt vastu naerda. Polnud mul vaja teada ühte ega osa saada teisest – ei olevat minu asi. Olin, kuid kogesin, et mind ei tahetud – mind ei olnud vaja - olin kohustus, vaev ja ülekohus ja ka see, vahend, kellel anda ära enese kohustusi. Mida ka tegin või kuidas olin - ma ei suutnud olla emale meelepärane – minust ei piisanud, et ta oleks ühes minuga õnnelik olnud ega kaitseks ise ennast minu eest.
Mina olen olemas. Meie, neli, oleme täna veel olemas. Mina olin/ olen vale. Ema oli/ on vale. Õde ja vend olid/ on valed. Perekond oli/ on vale. Meie vahel on vahed – mitte erinevast vanusest, vaid meie haavadest – meie kogemused olid valed – need oleksid saanud olla teistsugused. Meie kogemused, ühisest ajast, tähendavad enese kaitse vajadust - kui on vaja olla ühes, siis tuleb ennast kaitsta ja see tähendab, et ühes, avatuna ja ehedana, ei ole luba olla. Seega, me võime või võiksime ju olla koos, kuid see ei tähenda ühist turvalist, head ega kodust olemist – midagi oleks pildis ikkagi valesti - me ei loonud - ühiselt - enamat.
Marianne
24.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar