Kui enese elu on kukkunud katki ja jalge ees maas on killud, siis ei ole enam seda, mis oli. On jahmatav teadmine – mina lõhkusin Maailma ära. Mina ise olin see, kes tegi terviku katki. Kaotuse valu – vajadus peatada aeg, et leinata ja anda enesele aega, mõista teo ja tagajärje seost. Kuid aega ei antud, sest saabus kohtumõistmine ja karistus – Vaata, mida Sa tegid! Vaata, milline Sa oled! Kunagi Sina - ei oska, ei õpi, ei taha - olla, teha, käituda - korralikult, õigesti, nii nagu teised. Sina oled – paha, halb, räpakas, lohakas, hooletu, nurjatu, tänamatu. Sina – ei saa .. , ei tohi .. , ei või .. , jääd ilma .. . Sina – PEAD ... .
Mida ma pean? Mida ma ei tohi? Pean olema selle suurema, kes üle, jaoks õige. Pean olema õige, et ta ei pettuks minus ega hülgaks mind – minu enese pärast. Enese jaoks, mina pean parandama Maailma ära. Pean suutma parandada Maailma, et jääks olemata jahmatava kogemus, mille osaks sain. Ma ei tohi eksida. Eksimine tähendaks kordust – koleda kogemuse kordust. Mina ei tohi olla Mina. Ei tohi olla see mina, kes ma olin – see, kes valesti tegi. Tuleb vahetada rolli – enese nägu ja väljendust.
Selleks, et vältida eksimist, tuleb ise ennast kontrollida. Tuleb suuta ennetada, elimineerida eos, olla meelepärane ja teha õigesti – juba esimesel korral. Kontrollimine tähendab enese jälgimist, saatmist, kõrval olemist. See tähendab, pidevat, valgustatud laval olemist – tähelepanu on suunatud minule - väljast poolt. Kuna mina olin see, kes eksis ja keegi teine mõistis minu üle kohut, siis tuleb jälgida ja hinnata iga oma tegu, mille saab valeks ja õigeks liigitada, tema või nende silmadega, kes võivad ja saavad mind karistada.
Loomulikult tunnen ma hirmu ja ka viha. Hirm eksida – hirm, vale olla, tähendab vangistuses elamist. Ma ei ole vaba, sest mina pean teadma, mida ja kuidas ma teen. Saab olla ainult üks õige valik, kuid milline, see nende paljude hulgast, see õige on. Viha tõuseb vastu – tahan vabaks saada – eemale lavalt ja valguse käest. See on nii haige, et ka seal, kus olen üksinda, ma ei ole kunagi üksi – silmad saadavad ja näevad kõike, mida ma teen. Asja keerab üle võlli see, et nad näevad ka minu sisse – nad justkui teavad, millest ma mõtlen ja mida teha tahaksin. Mul ei ole nurgakest, kus võiksin tunda ennast vabalt – lõdvestununa – kohta ega aega, kus ma ei pea midagi ega kuidagi – tõestama. Tõestama, et ma ei ole vale, kui ma olen see mina, kes ma olen.
Peaks olema julge, et minna ja teha oma valik. Tuleb olla trotslik, et teha ise ennast teoks. Kuid ka siin näeb see välja nii, et – Näe, vaata, mida ma teen!!! - teen silmadele, mis mind saadavad. Teen rohkem ja tugevamalt. Teen ülepingutatult ja üle võlli. Ma ei küsi abi ega otsi toetust – kergem tee on nõrkadele – mina suudan, mina saan, mina olen üle ja parim. Proovides piire, lõhun ise ennast. Adrenaliin, tõestamise tuul, annab tiivad ja valin teha veel tugevamini, hüpata kõrgemale ja sukelduda sügavamale – ma ei ole vale, ma ei eksi – mina elan enese moodi.
Elan, kuid teen haiget iseendale. Teen seda, mida ei peaks tegema iseendale. Teen rohkem, kui vaja. Mõistmine tuleb pärast, aru saamine tuleb hiljem, kui adrenaliin on lahtunud ja enese tegude tagajärjed puudutavad enese pihta. Tundub, et minu Maailm on see liivaloss, mille ehitan, rannale, lainete meelevalda. Kui ei vii vesi enesega ühes, siis tuleb tuul ja puhub liivaterad lendu. Kui ei ole tuult, siis jäävad ehitised rannal kõndijatele jalgu. Varemed jäävad järele – ma ei suuda kontrollida, et ei juhtuks ega oleks. Mina olen see liiv, kes ei vormu ega püsi.
Taas olen see väike, kelle Maailm on kildudena jalge ees maas – nüüd istun ja leinan kaotust ning kogen selle valu. Kui killud tegid haiget, siis oli valu suurem, kui mina ise – see ei mahtunud minu sisse ära. See purunenud Maailm, mille pidin ära parandama, olin mina ise. Olin olnud väike ja habras, kelle usk kadus halba kogedes. Tahaksin uuesti uskuda – headust ja hoidmist. Kuid tegelikult vajan julgust ja mõistmist. Julgust, et astuda edasi ja mõistmist, et vastu võtta oma õppetunnid. Küsimus ei ole selles, miks teine tegi või, et ta enam ei teeks. Lahendus on selles, mida ja kuidas mina ise teen – iseendale. Kontroll enese üle – õigena olemise pingutus – see ei ole mina – see on lava, kus teiste tähelepanu püüdes, teen seda, mille eest, hinnanguid andes, makstakse.
Kui tahan luua, siis alustan sellest, mis minus ja minul on – kasutan eneses olevat ja enesele kuuluvat. Kui tahan ehitada, siis alustan teadmisest, milleks ma ehitan – kas selleks, et proovida ja katsetada – kogeda teekonda või tahan, et tulemus saaks olema ja seljataha jäetud. Iga samm viib mingi tulemuseni. Iga samm tähendab võimaluste vahel valimist. Võib tähistada raja ja proovida sellel püsida. Võib öelda enesele – mina pean ja tegema seda, mida see nõudmine enesega kaasa toob. Võib ja saab elada hetkes – kasutada ja luua seda, mis selles kohas ja ajas võimalik ning teha peatusi, muudatusi ja ka vahetada tegevust. Ei saa luua seda, mis oli - anda elu sellele, mida enam ei ole. Saab luua selle, mis sünnib sellest, mis olemas on - teekonna iseendani.
Marianne
26.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar