Tundsin ja kogesin, et vahel oli nii nagu mind ei olekski olemas olnud. Maailm jättis välja ja astus mööda – mind ei olnud olemas.
Küsimus on selles, mida see tõdemus minuga tegi – mina ei tahtnud seda kogemust vastu võtta ega kogeda – mina tahtsin selle olematuks teha, et mina ei tunneks ennast hüljatuna, väärtusetuna, ebaõiglaselt kohelduna. Et mina ei tunneks hirmu – mind ei ole – minu olemas olemine ei ole oluline.
Vajasin viha, et peita oma hirmu – kas on päriselt tõsi, et pole vahet, kas olen või mitte või äkki ongi parem, kui mind ei olekski. Vajasin viha, et astuda vastu – proovisin ära tõestada oma olemas olemist nii, et poleks kunagi välja ega eraldi - tähelepanuta - jäetud. Kuid see oli võimatu ülesanne, sest mina ei saanud, ükskõik, kui palju ka pingutades, olnut olematuks teha.
Kas minu uskumus – olen, kuid valiti või tehti nii nagu mind ei olekski – oli/ on tõsi? Kas oli ja tehti tõesti sellepärast, et mina olin/ olen olemas ja seda teades, tehti ikkagi? Kas see tõestab ära, et mina ei ole oluline olemas olema?
Mina ei tahtnud oma enese uskumust uskuda. See kõlas kui meelega pihta ja vastu tehtu – olen vale. Minuga ei arvestatud – jäeti minu enese elust välja ja kõrvale. Mind eirati, minu vajadused, oskused/ võimed ega soovid olnud olulised, minuga ühes ei kõnnitud. Kuid, otsused ja teod, mida teiste poolt tehti, puudutasid ka mind – mina olin see kes, olles osa, koges vahetult tagajärgi. Elades, enese elu, elasin teiste tahtmiste ja suvatsemiste järgi.
Miks ma vaikisin ega öelnud välja - peitsin iseennast enese sisse ära? Kartsin kuulda lõplikku Tõde - uskumus on tõene. Miks ma sõdisin vastu – ise ennast kaitsesin enese viha abil ja saatel? Tahtsin välja ja eemale - ära lõhkuda, et teha olematuks – viia aeg ja iseennast tagasi sinna, kus veel ei olnud tagajärgede algust. Kuna ei näinud, et oldaks minuga koos, siis ei olnud midagi, mida koos hoida – seisin eraldi. Kaos, et lõhkuda ülekohus ja äng. Kadumine, et vaibuda olematusesse – leinata enese kaotust.
Olin see, kes oli olemas – käisin kaasas. Olin kohustus ja karistus. Ma ei olnud kingitus. Mina ei olnud uhkus ega rõõm. Mina olin kaotus. Minu kõrval ei seistud. Mina olin see, kellepärast pidi ja seega mina ise pidin. Maksin võlga – olemas olemise tasu. Ei olnud hoolivaid ega huvi tundvaid küsimusi – Kas Sina ... , Kas Sinul on ... , Kuidas võiks ... ? Enese arvamust või valikuid ei küsitud ega jäetud. Otsuseid ümber ei vaadatud.
Nüüd, saan öelda välja selle, kuidas on minu poolt vaadates hea – võimalus oma enese elu muutustes kaasa rääkida. Välja öeldes, saan paika panna piirid – austa seda, kes on olemas – seda, kes on osa ja olemas kõrval. Teades – jagamisest osa saades, saan päriselt olla osa – võtta enese osa eest vastutus. Teades, on aega kohaneda. Kohanedes, julgen kogeda. Kogedes, õpin tundma ise ennast ja valima muutusi, sest mina võin ja saan valida. Mina võin ja saan valida muud, kui see, mis on ja olla ning teha teisiti. Maailm ei lõppe täna ega minu pärast otsa - mina võin ja saan teha järgmise(d) sammu(d) - mina olen olemas.
Marianne
09.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar