Käänakud

 

Talvetaat see pealt vaatas,

kuidas inimene toimetas -

too labidaga kühveldas,

masinatega sõitis,

liiva, soola või killustikku

maapeale külvas -

taliteed enda jaoks rajas.

Kuidas too vett,

pang pange järel,

muudkui maha valas -

nii sündis jää,

mis külm ja kirgas.

Kuidas too

oma saani taha

pani suusapaari

ja põldudel keerutas -

nii rada sõitmiseks paika sai.

Talvetaat see vähekene mõtles

ja siis natukene

nalja visata otsustas -

oma mantlihõlmad

ta koomale tõmbas -

külm enam välja ei pääsenud -

kraadi näit see tõusis,

sest palju soojem oli väljas.

Seal, kus enne oli jää

sinna lomp sai suur,

seal, kus varem suusad sõitsid,

seal maa jalge all pettis,

seal, kus teed edasi viisid

nüüd libedus alt viis jalad.

Taat see habemesse muheles

ja endamisi sõnas -

oota natukene,

külla ma jälle tulen ja paugun,

kaanetan ja jäätan,

tuisutuule vabaks lasen -

veel on minu aeg olla.

Marianne

13.01.2023.a