Vahend on see, mis kuulub kellelegi ja on loodud eesmärgi jaoks. Vahend on see, mis peab täitma eesmärki - andma omanikule vajamineva. Vahend peab tõestama ise ennast – tooma kasu. Vahendil ei ole tundeid ega õigust enese minale. Vahend ei tohi kaasa tuua kulutusi ega tähendada pingutust. Vahendi olemas olemine on omaniku otsus.
Olles asi ehk vahend tuleb inimesel ise ennast müüa, et saada enesele seda, mida ta vajab. Kuid inimene, kes ei taha olla vahend - ei taha ennast müüa – vahetada ise ennast vajamineva vastu - tema vajab vabadust. Vabadus tõestab talle, et tema ei ole asi.
Inimene mõistab ja seletab enesele, iseennast puudutavaid asju, enesega toimuvat ja ümbritsevat lahti nii nagu ta antud aja teadmisega oskab teha. Ka siis, kui ta juba on, kuid teda veel ei ole, ta tajub seda, kellega ta on üks – ta kogeb vahetult. Ta loob juba siis enese sisse esimesed uskumused ja ta nimetab ise ennast – KES olema. Ta nimetab ennast selle põhjal, kuidas ja mille jaoks tema, olemas olemine, oluline on – kuidas ema temast mõtleb ja millisena teda ootab - mis on valiku eesmärk ja tähendus.
Olles ja saades osa, lõin enesele uskumuse ja valisin rolli. Olin see, kes pidin olema, kuid see tähendas, et ma ei saanud olla see, kes ma oleksin pidanud olema. Uskusin, et mina ei olnud vaba, vahetama oma nime, sest mina pidin päästma – olin vahend, kellel ei olnud vaba tahet. Olin mõistetud päästma, sest olin olevas süüdi – minu sünd ei olnud päästev lahendus, vaid kestev karistus. „Tee mind õnnelikuks – päästa mind ära – ole vahend muutmise jaoks!”
Millist kasu ma pidin tooma? Mis on minust kasu, kui ma olen olemas? Minust pidi olema kasu, sest ma sain olemas olema. Olemas olemisel oli oma hind, mille mina pidin maksma – kuid ma ei teadnud selle suurust ja kaua ma seda pidin tasuma. Kuna mina olin vahend, siis saigi minust Vahend, kelle igal asjal, igal teol ja igal olemisel oli oma hind. Elasin vahendite Maailmas, kus kehtis põhitõde, et kui mina ise mingil põhjusel ei saanud, ei osanud või ei tahtnud iseendale vajaminevat anda, siis tuli mul ise ennast müüa, et vastu saada – pidin suutma olla väärtus, kuid, kellel, iseendal, iseenese jaoks, puudus väärtus.
Ei olnud nii, et mind ei olnud. Ei olnud nii, et mind ei oleks olemas olnud. Ei olnud nii, et mina ei oleks olnud. Olin ja olemas olin, kuid ma ei olnud – ei saanud olla see, kes olla oleksin võinud. Minu tähendus oli olla vahend, sest olemas oli soov ja sellest tulenes plaan. Teadsin enese nime – teadsin kohta ja ka ülesannet – pidin ära päästma oma ema. Ta ei oodanud mind, kui seda, kes ma olin. Tema ootas tulemust, mille pidi läbi minu saama. Kuid mina ebaõnnestusin – olin kogemus, mille tõin, mitte õige tulemus - vale lõin.
Lapsena, mina ei osanud ega teadnud öelda – „Ema – minul on kahju, et on nii nagu on.” Ei olnud ma suurem, et hoida ega osanud ma leevendada südamevalu. Olin ja soovisin ära päästa. Kuid minust ei piisanud, sest mina ei olnud see, kes oleks suutnud lahendada suurte inimeste sasipuntraid, täita nende salajasi soove ja viia ellu unistusi. Kuigi mina olin ja sain osa, ei olnud mina see, kelle teema käsil oli.
Muidugi ma tahtsin oma ema ära päästa, sest tema oli minu Maailm – tema olin sama, mis Mina. Tahtsin ema ära päästa, et anda enesele vabadus - mina tahtsin – mina vajasin, et tema muudaks minu tähendust – vahetaks Vahendi - Kingituse vastu. Tahtsin olla kingitus ja vabadus, sest ühes olemine oli võimalus enamaks.
Muinasjutud on need, milles on head haldjad, kes loovad imesid nii, et lugude kangelased, peale kannatusi, kogevad võite, sest nad on nemad – nad on ja sellest piisab. Inimeste Maailmas olemas olemisest ei piisa, sest ollakse need, kes valitakse olla, teadmata, KES ollakse. Ja siis imestatakse ning tuntakse ennast halvasti, sest kogetakse enese valena olemist – ei saada olla see KES soovitakse, sest luuakse ennast sellena KES nime kantakse.
Olin Päästja – kui nägi või kuulsin, et kellelegi tehti liiga või ta jäi alla või puudus lahendus või ei olnud tegijat – siis astusin ette ja asusin tegutsema – päästsin – püüdsin ära päästa. Andsin enese arvelt ja pingutasi enesest rohkem – olin vahend, kes loodud ära päästva töö jaoks.
Kui minu tööd ei hinnatud, tunnustatud ega kuulatud, siis ma ebaõnnestusin – minu olemas olemise eesmärk jäi täitmata – olin endast andnud, kuid see ei olnud väärtus – ma ei saanud vastu enesele vajaminevat. Pidin jätkama, sest vajasin tulemust – vabaks saamist – nime vahetust – enese alguse muutmist.
„Kord võtsin enese kanda selle, mis kuulub Sinule – Ema. Kord võtsin enese kanda selle, mis kuulub Sinule, kui Naisele. See, mis on Sinu, kui Naise, lugu, see on Sinu ja Isa, kui Mehe, vaheline lugu. Arvasin, et olen tugev ja jaksan Sinu/ teie koormat kanda. Ema - mina ei saa anda Sinule seda, mida ei ole Sinul – see on Sinu enese tee ja vastutus. Annan Sinu vajaduse ja vastutuse, teie loo eest, nüüd Sinule/ teile tagasi.
Mina olen Laps, kes on alguse saanud teist mõlemast – mina olen osa ja saan osa – mina ei seisa teie vahel – mina tulen teie järel – teie seisate minu seljataga. Mina olen enese lugu – mina võtan vastutuse enese elu eest – olen enese elu looja. Olles Laps, mina kasvan suuremaks – minust saab Täiskasvanu, kellel on oma lugu ja tee. Selle eest, mis ja kuidas mina olen ja minul on – selle eest maksan ma hinna, mis see maksab minule.
See, kes on elanud ja see, kes elab, annab oma parima, mis on parim ka siis, kui see tundub karistuse ja ebaõiglusena kogeda. Mina tänan Sind Isa. Mina tänan Sind – Ema. Austan teie valikuid ja otsuseid – need olid teie otsused – parimad, mis omas ajas võimalikud – teie maksite hinna, mis need maksid teile. Teie olite ja teie olete – ma ei oota päästmist ega tasu - mina ise loon enese elu – olen looja. Tean, et olen, armastusega, armastusest sündinud ja võtan ise ennast, iseendana vastu. Ma olen vaba olema see Kes ja milline valin olla.
Marianne
17.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar