Minul oli enesest kahju. Tundsin, et olin ohver kõige sellepärast, mida olin pidanud kogema ja selletõttu, mis oli jäänud saamata. Olin pidanud ja polnud olnud, sest ei olnud teisiti olnud. See oli nii vale, et mina olin see, kes PIDI nägema, kuulma, tegema, kogema, olema, ilma jääma. Tahtsin ise ennast ära päästa – mul ei olnud kedagi teist, kes mind vabastaks.
Nimetasin valeks selle, mida ma ei taha sellisel kujul vastu võtta, kui see on. Vale tähendas otsust, et tuleb leida võimalus ja lahendus, et enam ei oleks ega peaks. Vale tuli esimesel võimalusel ümber teha. Kuid siiski on asju, mida ma ei saa teiseks muuta – mitte keegi ei saa. Seega ei ole mind võimalik ära päästa enese elu kogemuste käest. Kõik selle, mis jäi, ümber tegemata, valeks – selle olin ma kaotanud ja ma leinasin enese kaotusi.
Olin loonud uskumused, et kui jätan selle või teise tegemata, siis on kõik õigesti. Olin loonud uskumused, et valeks tõlgendatud moel tehes, läheb taas valesti - valed tagajärjed. Olin võtnud enesele kohustuse - pidin püsima ja suutma olla õigena – kõiges ja kõikjal. Selleks, pidin jälgima enese ja ka teiste kehtestatud reegleid. Uskusin, et olen vale, kui tahan teisiti, kui pean. Kartsin tagajärgi, kui ütlesin või tegin nii nagu ise vajasin. Kartsin erineda ja väljapaista, kui ei teadnud, kas olen õige või vale. Oli teadmine, et vale äratab teises emotsioone, millega too toime ei tule ja siis olen mina see, kes kogeb enese tagajärgi.
Vale ja õige lugude teel kõndides, mõistsin, et mina ei ole süüdi ega ole olnud vale sellepärast, et mina olen mina. Tundsin vabanemist ja lahenemist. Olin kandnud koormat. Olin elanud ja näinud ise ennast peegelpildis – olin uskunud enese süüd, kui mind sõnadega rünnates süüdistati, kui mind vaikusega karistati. Kui painutatud puu, kasvasin ja elasin süü all edasi, kuid ma ei olnud sirgu, vaatamas silma, vaid kumaras, andeks palumas ja karistust ootamas. Uskusin, et kõik see, mis ja kuidas minuga tehti ning valiti olla, oli õige. Valel ei ole ju õigusi.
Kõik need aastad, milles pihta käivad sõnad, halvustavad pilgud, vaikimised ja välja jätmised, olid mõeldud karistamiseks. Nii ma uskusin, leppisin ja võtsin vastu. Aastad läksid, kuid karistus ei lõppenud – uskusin, kuna selline kohtlemine jätkus, et ma ei olnud ikka veel ära maksnud oma võlga – loonud tasakaalu. Olles, olnud vale, olin järelikult ikka sama edasi. Miski ei kergendanud karistust ega millestki polnud abi. Meie ümber seisid teised, kes nõustusid vaikides – kui üks oli vale, siis teine sai olla õige. Õige vajas oma positsiooni ja ta säilitas selle enese jaoks.
Sel hetkel, kui koorem langes õlgadelt, tundsin, enese sees, viha kasvavat. Tõusin hooga sirgu – lendasin pendli teisele poolele – mul oli õigus olla ohver. Olin vihane ebaõigluse pärast. Sellepärast, et vaikijad vaikisid ja võtsid ainult ühe enesele seltsi. Mina, süüdlasena, hoidsin eemale ja jäin/ jäeti välja – see tundus olevat õige. Seda peeti loomulikuks, et üks, eneste hulgast, jäi välja. Omale tehti liiga – ka vaikijad ja nõustujad tegid. Tundsin, et mind oli petetud – kandsin süüdlase nime selles eest, milles polnud süüdi. Mina ei olnud teise inimese tunnete autoriks.
Ühest ebameeldivast kohtumisest oli jäänud minu sisse jälg. See oli võti samasuguste teisteni – eelnevate traumaatiliste kogemusteni. Olin neis kõigis kogenud enese vastu suunatud vägivalda ja ülekohut, kuid ma ei olnud elanud neid läbi, vaid jäänud tardununa nende sisse kinni. Olin võtnud oma kogemusi sellistena, et ju nii pidigi olema – minul ei olnud õigust ega osanud või julgenud teisiti reageerida – öelda välja, et selline käitumine oli minu vastu vale. Olemas olevana ei olnud minul kohtustust tõestada enese õigena olemist. Kui vapper sangar, ületas too teine oma hirme ja astudes minule vastu, võitles lohega enese sees.
Teise valik – kus ja kuidas ta ennast minu pihta välja elas, ei olnud minu jaoks turvaline. Olid süüdistused ja olid nimetamised. Teise meelest olin mina ja minu elu ning valikud - valed. Süüdistati ka selles, mida mina polnud teinud ega millisena olnud. Taheti, et oleksin, sest taheti, et olnuksin vale – mind vajati valena. Proovisin end kaitsta ja õigustada. Tundsin, et olin paigale naelutatud ja pidin, selles samas paigas, ise ennast ära tõestama – olema õige. Kuid mitte miski ei lugenud - mina ei põhjendanud ära. Ikka ja jälle jäin ma valeks – minu kaotused – ma ei saanud võimalust neid ümber teha.
Sellistest kohtumistest jäid elavad jäljed. Uskusin enese süüd, kuigi teadsin, et polnud teinud seda, milles süüdistati ega olnud ka selline, milliseks nimetati. Kartsin, et äkki öeldakse ja tehakse veel kord – süüdi oleva pihta on ju õigus teha. Elasin, proovides olla õige. Elasin eemal ja eraldi, vältides seda, milles saanuks mind valeks nimetada. Trauma – ma ei osanud ennast ära päästa – minust ei olnud piisanud. Oleksin ju võinud öelda - EI - ja ära minna, sest ei olnud okey kogeda. Kuid sellistes hetkedes ei näinud mul väljapääsu olevat - mina olin see mina, kes oli vale.
Petetud mina oli pandud süüdlase rolli. Vaikides oli kiidetud otsus heaks. Olin kohustatud – sundisin ennast olema õigena – mina ise, iseendana, tulin pärast seda. Mul oli vaja õigeks mõistvat otsust ja selleks püüdsin ennast ära tõestada. Vajasin, pea kõiges ja kõikjal, õigena olemist. Vajasin seda õiget tähelepanu, mis kinnitaks õigena olemise.
Õige tähelepanu ehk toetuse ja positiivse tunnustuse/ tagasiside saab see, kes on õigem ja parim kohas, kus ollakse kõrvu ja saab võrrelda. Kui ollakse kogenud seda õiget, kui ainuvõimalikku, kuid siis korraga negatiivset – süüdistamist, tänitamist, eiramist, vaikimist, karistamist, siis õpetab see õigena olemise tähtsust. Õige tähelepanu tähendab õigena olemist ja negatiivne valeks nimetamist. Valel ei ole õigust iseendale seni, kuni ta on vale. Vale peab suutma õigeks saada – see, kes nimetas, peab ümber nimetama. Selleks, peab vale, selle nimetaja jaoks, õige olema. Õige saab olla, kui tähelepanu, mis suunatakse on positiivne.
Otsides süüdlast ja võideldes ohvri nime eest, jagades valele süüdistusi ja lugedes ise ennast õigeks, kõigutakse ühes ja samas pendlis, millest vabaks ei saada. Kord on ja saab olla üks ning kord on ja peab olema teine. See ei aita välja ega edasi, sest nii trambitakse, teist jalge alla tallates, kui soos, et mitte enese tunnetemülkasse ära uppuda. Seni, kuni on olemas see teine, kes süüdlane ja vale, siis ei pea enese tundesse astuma – ei tule kohtuda enesega enese sees.
Olin vabaks saanud – ma ei tundnud hirmu selle ees, mis veel võib juhtuda. Vabanedes, vabanesid tunded, mis olid allasurutud. Olin jahtinud tulemusi – pidanud jõudma sinna, kus saanuks olla õige. Olin soovinud seista üksinda ja eraldi, et mind ei saaks võrrelda ega mitte näha. Olin vajanud, et kõike seda, milles või kuidas olin õigena, pandaks tähele ja mina saanuks jagamatu tähelepanu osaliseks. Olin otsinud ja vajanud tähelepanu – seda õiget ja tunnustavat, ise mõistmata, miks see minule nii oluline oli. Olin otsinud võimalusi, kuidas ennast ära päästa - tõestades, et elan, olen ja teen õigesti. Teekond oli raskus ja liiga pikk kogeda. Ma ei olnud nõus maksma (vastutust võtma) teekonna eest, mille tulemus ei olnud õige – vale jäi muutmata.
See, et ma teen ja olen enese moodi, ei tähenda, et teeksin valesti. See, et mina ei vasta mõne teise ootustele ja too saab petetud, ei tähenda seda, et mina oleksin vale. Teema tõuseb, kui inimene ei saa kogeda seda, mida ootab – enesele vajaminevaid tundeid. Süüdlast otsides ja kedagi valeks nimetades on inimese tunded üllatanud ja rünnanud teda ennast.
Inimene ei ole vale ega õige - inimene valib oma valiku ja tal on vastutus enese teo ning osa võtmisest ja osa olemisest tulenevate tagajärgede eest - tasakaalu taastamine, mitte kasu lõikamine. Valides, ühe või teise valiku, ei tähenda see seda, et teekond oleks lõppenud - inimene saab teha järgmise valiku - selle hetke parima - luues enamat. Valides, teekonna, on inimesel aega, sest tulemus ei ole oluline. Kinnitatud tulemus loob raamid ja võtab vabaduse. Olemine hetkes on kohtumine iseendaga.
Marianne
31.01.2023.a
PS pildil olevad kaks kaske olid painutatud olekus kolm aastat. Nad kõverdati, kui teepeenrale ehitati langetatud puudest virn. Kased ei murdunud, nad elasid edasi. Nad kaotasid ladvad sel päeval, kui puud viidi ära ja nad said võimaluse sirgu tõusta. See oli hind, mille nad maksid oma kogemuse eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar