See on ju üsna loogiline, et kui inimesel on valida vastandite vahel, siis ta saab olla ainult üks neist - kui ta ei ole õige, siis ta on vale - need on ühe pendli kaks äärt - mida suurem on vajadus olla õige - seda rohkem on kogemusi, milles ollakse valed ...
Juba algusest peale õpetatakse inimesele, et tema peab teadma ja tagama selle, kuidas tema on õige. Tal tuleb ennast kontrollida, et ta ei rikuks reegleid ega valiks olla vale. Seega, jälgib laps ise ennast ja vajab toetuseks, suure inimese kinnitavat tähelepanu, et ta on suutnud/ osanud olla õige. Kontroll ja vajadus, olla õige, jäävad teda saatma – see on igapäevase elu osa, sest inimesed on need, kes, oma vaatevinklist lähtuvalt, nimetavad asju õigeteks või valedeks. Inimeste maailmas on valed olemised häbiks, taunitavad ja karistatavad, samas, kui õigena olemist võidakse tunnustada ja premeerida.
Algus on konarlik, sest kuigi laps sünnib isetargana, ei ole talle selged reeglid ega kord, mis teda ümbritsema saavad. Sageli on nii, et veel enne, kui ta, õppides tundma iseennast, olles laps nii nagu laps ikka, kes proovib enesena väljendumist, olemist, kogedes piire ja vabadust, võib ning saab ta eksida ja komistada, sest on kuidagi vale. Sageli nimetatakse laps valeks selle inimese otsusega, kellest ta mingil moel sõltub. Alguses saab laps hinnangu teole või olemisele või väljendusele, mida ta ei olnud enne proovinud või sooritas ta selle oma tunnete saatel või juhtus kogemata midagi. Laps ei vali olla vale – ta on olemas ja on enese otsimise teel.
Enese alguses ei ole lapsel ei malli, mudelit ega enese kogemust, kuidas on, kui tema on .. . Ta ei tea, et ta saab olla nii vale, kui ka õige. Suur teeb selgeks, et saab ikka küll – tehes nii nagu tehti, välja tuli nii nagu tuli, kuid see ei sobinud. Olulise täiskasvanu sõnad/ teo/ määratud karistuse – tõlgib laps enese jaoks – ära ole Sina. Karistus – enese ära keelamine, tähendab seda, et ei aidata leida teist teed – ei jäeta valikuid. Kuna ei ole võimalust valida, siis tuleb lapsel ise ennast ära parandada – õigeks teha – suurele sobivaks.
Kui, korrale kutsuvast kasvatusest, saadav kogemus on karm ja murdev, siis jätab üleelatu jälje – jääb ehmatav mälestus, mis on elavana meeles või „unustatakse” see ära. Kuid hirm jääb kõndima kaasa – kuna laps ei tea, milline või millisena tema võib veel olla, siis see tähendab võimalust, et ta võib ja ka saab, mingil hetkel, taas vale olla. Seega, vale tulemuse vältimiseks, vajab laps enesedistsipliini, piiravaid raame, selgeid reegleid ja kindlat teadmist sellest, kuidas on vale, et olla õige.
Suure inimese reaktsiooni kogedes, enesele hinnangut saades, on lapsel häbi olla iseendana – olla see, kes on vale. Vale saab vale tähelepanu osaliseks. Häbi takistab teed edasi – laps surub ennast maha ja peidab ära, vahel ta valib iseendana olemise, kuigi teab, et ta võib osutuda valeks. Valeks nimetamine ei taga ega too lahendust – selgus aitab – vaja on, et laps ise mõistaks seda, miks tal on vaja olla või teha nii nagu tema oli või tegi. Seni, kuni ta ei tea, kuid vajab, valib ta olemise või teo, mis teda aitab ja just sellepärast ta peab kontrollima ise ennast, et suuta olla õige – tema ei tohi eksida. Hilisemasse ellu tulevad siit kaasa nn pahed – valed tegevused, mis toovad, tehes, kaasa süü- ja häbitunde – on küll vale, olen küll vale, kuid ma tahan ja teen, mida vajan - annan iseendale selle ja seda, mida vajan.
Laps elab oma elu – Mina olen olemas ja kõik see, mis ma olen on okey. Suured inimesed on need, kes ütlevad, et kõik ei sobi ja kõike ei või. Suurtel inimestel on vaja kasvatada laps, enestele ja ühiskonnale, sobivaks. Lapsele öeldakse - Ei ja määratakse piirid ning kirjutatakse ette reeglid, millest tuleb kinni pidada. Kasvav laps ei mahu st ei mahuta ise ennast raamidesse – tema Mina protestib vastu – tema tahab olla ise, tahab teha esimesed jäljed, olla nii nagu ta veel pole olnud ja tahab ise proovida seda, mida on näinud või millest kuulnud. Olla vaba raamidest ja reeglitest, mis ütlevad ja näitavad ette, kuidas on õige. See ei ole lapse, loomulik ja eakohane, teekond iseendani, vaid surve ja sundus. Sellisel moel ei õpi ta ise ennast tundma, vaid olema Õige – suutma olla hea enese kontrollija – mis, omakorda - toob kaasa, õigena olemise, paine.
Veel enne, kui laps õpib ära teo ja tagajärje seaduse – ise hoidma ja looma tasakaalu. Võtab ta omaks uskumuse – olin ja saan olla vale ning selleks, et vältida valena (vale tagajärje) kordumist, alustab ta enese kontrolliga – on olemas kontrollitud mina, kes on ja peab olema alati õige, sest olles valena (iseendana) saab ta karistada. Hirm, valena olemise ees, toob kaasa punktuaalse reeglitest kinnipidamise ja täieliku kontrollivajaduse, sest siis, kui kindlalt on teada, mis on õige, mis on vale, on turvaline olla. Ennast kontrolliva inimese maailm on must ja valge ning selles on olemas ainult kaks valikut – õige ja vale. Õige on see, mis on korras ja õigeks loetud ning vale kõik see, mis tuleks ümber teha. Kui kõik see, mis on vale, on üles loetud ja seda ei tehta, siis saabki olla õige. See on lihtne, pole vaja mõelda – pole vaja valida – tuleb ainult ise ennast kontrollida ja järgida.
Lapse, kes on alustamas oma teed ja ka selle, kes veel kahtleb sundiva ja allutava kasvatuse õigsuses, sees on teadmine, et see, mis on tema jaoks õige ja vajalik, ei saa olla alati või tervenisti vale. See on tema – Mina olen olemas õigus. Vale olemine on mingil, määratud või kokkulepitud, põhjusel vale, kuid kui laps on selline, mida peetakse valeks, või tal on enese jaoks olulisel põhjusel vaja selline olla, siis tuleb tal teha otsus, kuidas valida oma olemine – kas iseendale liiga tehes, et vältida karistust või valides olla nii nagu temale vaja, võtta vastu tagajärjed. Oma mina ja ümbritsevaga kokkupõrgates ta kogeb, et tehes seda, mida loetakse valeks, on ta määratud olema vale. Kuid laps ise ei taha ega tohi olla vale - valel on tagajärjed.
Karistuse tulemusena kasvab jonn ja trots, sest laps ei teinud meelega – temal on õigus oma valikule. Reageerides, tundena, kaitseb laps iseennast – on hirm, et teda ei tohi olemas olla, kui ta on vale. Vanem, kohates ise olemise vastupanu, kasutab, korduse vältimiseks, hirmutamise või ähvardamise taktikat. Hirmutades ja ähvardades teostatakse vägivalda – vanem ei taha tagajärgi kogeda – ta annab parima enese jaoks, kuna võtab lugu isiklikult. Kui, inimene reageerib tundena, siis teisi ei ole olemas, inimene on, tunne, enese jaoks – tema tahab ära lõpetada oleviku, millegi olemas olemise või kogemise ja tulevikus kordumise – tal ei ole aega peatumiseks – tema tegutseb valitud moel.
Mõni õppetund jääb hästi meelde – enam ei tehta ega valita olla, kuid teisal on aegu, mil nn valesid olemisi ja tegemisi, tuleb jätkuvalt. Ühele järgneb teine ja kolmas – vahel on tunne, et kõik see, mida valitakse teha või kuidas olla, on vale. Isegi mitte olemine ja tegemine võivad saada sildi - vale. Kui, valena olemise käest ei ole pääsu, siis laps ei oska ega julge enam ennast ise valida. Enesekontroll suureneb ja kõik peab olema õige.
Must-valge maailm peaks olema turvaline koht ja sellisel vaatenurgal tuleks kehtida kõikjal ja olla kohustuslik kõigile, kuid kasvav laps kogeb, et erinevaid variante ja värve on inimeste maailmas palju. Tuleb ette, et ta leiab ennast olukordadest, mida ta ei ole selgeks õppinud ja mille kohta tal puudub kindel teadmine. Ta eksib – muster veab alt. Ta on taas vale, kui selgub, et temalt oodati teistsugust käitumist/ tulemust/ olemist, kui see, mille ta valis. Jahmatav on tõdemus, et järelikult oli olemas ka teistsugune võimalus, kuid tema ei osanud valida – teha õige ja vale vahel vahet.
Kohates, korduvat, enese valeks nimetamist, viib iga järgnev kogemus, loo algusesse tagasi ja kasvatab iga järgneva eksimus kaalu ja suurust. Korduvate valesti valitud valikute rida – laps samastab iseenda, sest kui tema ei oska õigesti valida, siis ta on vale ja kui ta on vale, siis ta ei ole õige. See laps, kes on Vale, seisab raske ülesande ees – temal tuleb üles leida ja valida see üks ja ainus valik/ olemine, mis on õige. Ta püüab valida seda ka siis, kui see ei lähe kokku enesega, kuid on õige valitsevate tõekspidamiste, kehtivat seaduste, kontrolli tagavate reeglite ning üle olevate täiskavanute järgi - tema peab olema.
Vale, laps, peab suutma olla õige, kuid see osutub võimatuks, kui see, kes teda valeks nimetab, ei tule toime oma tunnetega ja vajab seda, et laps oleks vale. Ükski vaba valik ei ole seetõttu meelepärane. Vale pihta ja vastu saab ennast välja valada ja olla ise see Õige, sest lapsele jääb valena olija roll. Laps usub, et tema on süüdi – vale on vale. Laps võtab kanda süüdlase rolli ning püüab olla meelejärgi ja mitte eksida oma tegudes. See sundus käib temaga kaasas. Ja kui ta siiski valib selle, mida tema vajab – on mina enese moel – tunneb ta ennast süüdi olevana, sest teab, et võinuks valida teisiti, kuid ta ei teinud seda - ta oli isekas, kui ei päästnud teist tolle tunde käest.
Valeks ja õigeks nimetamine tähendavad püüdu säilitada korda, luua turvalist ja paremat olevikku ning homset. Valides, ühtemoodi, saab valida ka mitmel muul moel. Igal teol on põhjus ja on tagajärg. Teostunud tegu ei saa olematuks muuta ega saadud kogemust ära kustutada. Oluline on mõista – miks tegu tehti. Oluline on öelda välja see, mis on teo tagajärg ja keda see puudutab. Laps, eakohaselt, on vastutav oma teo eest, kui see võtab kelleltki midagi vähemaks või keegi peab midagi selle tulemusena tegema. Teises tunnete, millega too toime ei tule, äratamine, ei saa olla valeks nimetamise põhjus ega süü.
Osalistel on loos oma osa ja mõlemal kohustus võtta vastutus enese eest. Tasakaalust välja viinud teo järel tuleb valida lahendus, mis loob tasakaalu. See annab, osalistele, võimaluse teha rahu enese sees ning astuda vabana edasi, sest kui, üks või mõlemad, kannavad endaga kaasas vajadust kohtumõistmise järele ja oodatakse/ tahetakse teisele karistust, siis võetakse eneselt vabadus. Ühest saab süüdlane, kes on igal moel vale, kuid kui mõlemad tunnevad ennast ohvritena, siis, kes valida süüdlase rolli. See tähendab, et ei otsita tasakaalu – lahendust enese sees, vaid soovitakse vale kogemuse õigeks tegemist – et ise ennast ära päästa sellest, mis oli ja teha nii, et enam kunagi ei saaks korduma - ohvrina ja kannatajana olemine lõppeks.
See suur, kes reageerib, millelegi või kellelegi, suures Maailmas – öeldes, et see või too on vale – tunneb hirmu ja vajadust teha nähtu või kogetu õigeks. Suureks kasvanud inimeses on peidus väikese lapse tõdemus - Minust endast ei piisa ja minuga ei arvestata. Suure sees on hirm, et tal ei ole teist võimalust – tema peab kogema seda, mis on vale tema vastu või iseenda valeks nimetamist. Ta avab taas kogemuse, et tema ei saa seda, mis oli tema vastu vale, õigeks teha või ei suuda tema ise olla õige ning vabaneda, valena olijana, süüdlaserollist.
Marianne
27.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar