Tundub, et inimeste keskel elades kehtib põhimõte, et valena saab olla sajal erineval moel, kuid õigena olemiseks on olemas ainult üks võimalus - see õige.
Oled Sa vahel mõelnud, päriselt peatunud ja tähele pannud, kui palju on seda, mida valid teha ja teisal seda, mille jätad tegemata, sest muidu võib ja saab Sind mingil moel valeks nimetada? Tead ju küll neid lauseid iseendale – Mina ei või seda või teist süüa, nii öelda, sel moel teha, selliselt käituda, sellisena uksest välja minna jne – sest muidu .. . Mina pean seda või teist tegema, ütlema, valima, selga panema jne - sest muidu .. .
Oled Sa vahel enesele teadvustanud, kui palju ja kui sageli, Sina, suure Maailmaga vahetult kohtudes või eemalt seda jälgides, reageerid, öeldes välja või mõeldes enese sees – See seal sellisena või too seda tehes või tegemata jättes – on Vale! Vale saab olla sõda, nälg, vaesus, poliitika, ilm, sporditulemus, kellegi kommentaar, kuid ka mõne inimese riietus või välimus või kaal või perekondlik seis või armastatu või valik või kodu või lapsed või tegu või töö tulemus või vaikimine ... või ka olemas olemine.
Valega tähistame need teemad ja asjad, millele reageerime – seda või nii ei tohiks olemas olla, nii ei tohi teha, sedamoodi ei või öelda, see ei peaks sellise tulemusega lõppema. Selle peaks teisiti tegema. Seda peaks muutma. Selle peaks suutma olematuks teha. Seda peaks karistama. Tolle peaks vaikima sundima. Soovime mitte näha ja kogeda seda ega ka teada sellest, mis on mingil põhjusel vale.
Valega tähistame selle, mida tahame ümber teha, mida peaks teisiti tegema, mille olemas olemise peaks lõpetama – mingil põhjusel me ei taha, et oleks olemas see, mis on sellisena nagu see on. Sealt libiseb mõte ka sinna rajale, et – Kui mina olen see vale, siis ei peaks ka mind olemas olema .. . Valedele ei ole kohta, valet ei peaks olema - vale vastu tuleb reageerida – vale tuleb õigeks teha.
Jätame iseendale andeks andmata, sest olime kuidagi või tegime midagi valesti. Jätame teistele andeks andmata – oleme solvunud, peame viha ja meeles selle, mida too tegi valesti. Pelgame teiste pilke, mis näevad meie valena olemist. Kui teised ka ei näe või ei vaata, siis piisab juba sellest, et meie ise häbeneme ise ennast – valena.
Lahenduseks päästame ise ennast või teisi. Proovime muuta ise ennast või teisi. Tahame olematuks muuta enese või teiste neid külgi, mis on mingil põhjusel valed. Tahaksime muuta ära olnud lugusid – neid, mille tagajärjed on valed. Tahame ära hoida seda tulevikku, mis võib olla vale.
Kartus vale olla, sunnib ise ennast ja Maailma, enese ümber, kontrollima ja kontrolli all hoidma. Jälgime seda, mida öelda või välja ütlemata jätta. Jälgime, kuidas käitume ja reeglitest kinni peame. Hindame ja panustame oma välimusse. Loeme kaloreid ja kaalume portsjone. Valime, kellega koos olla ja seda, kuidas ja kus olla. Kaalume, kuhu istuda ja kuidas teistest mööduda. Arutame läbi, milline auto valida, kuhu maja või korter soetada. Kellega koos juua või sauna minna. Milliseks oma maja või õu jõuludeks dekoreerida. Püüame oma lapsi ja/ või koera õigesti käituma õpetada. Jne.
Me tõestame ise ennast - näitame iseenda õigena olemist - me põhjendame ja argumenteerime, valime vahendeid, kuidas ja kui vaja, siis läheme ka füüsiliseks, et ikka selgeks teha - meie valik on või oli õige, see, mida ja kuidas tegime oli vajalik, see, mida nägime või kuulisime, on õige, see, mida teame või mäletame on nii nagu meie seda teame või mäletame. Meie mõtted, sõnad, teod, kodu, välimus, harrastus, olemine on õiged - meie ise oleme õiged. Kui oleme suuremad ja tugevamad, siis jääb meie tõde peale, kuid sisemuses väriseme haavalehena - äkki see ei ole nii ja vale paljastub.
Olla õige, elada ja käituda õigena, jõuda õigete tulemusteni ja ka näida õigena, on väga suur töö. Tuleb enese järgi vaadata, ette hinnata ja tähelepanelik olla, ei tohi komistada, unustada, murduda ega ebaõnnestuda. Seda, mis võib valesti minna ja milles saab valena olla, on nii väga palju, et see on ahistav ja see piirab – vaja on täpseid juhendeid ja pidavaid reegleid.
Valena olemise võimalusi on tõeliselt palju – igal meil on unistused ja soovid, kogemused, mida ihkame enesele proovida. Näeme teisi, kellel õnnestub, kellel on ja kes saavad lisagi – kui enesel ei ole, siis järelikult teeme me midagi või oleme ise kuidagi valesti – ei õnnestu – kaotame selle, mis võiks olemas olla. Kui elu on raske ja argipäev keeruline – peame seda, mida ei taha, peame olema seal, kus ei taha, siis järeldame, et oleme vale ja leiame järgi põhjendused – oleme selline või teine ja just sellepärast peame olema ega saagi teisiti.
Kui on olnud hetk, milles meiega käituti nii nagu ei oleks tohtinud teha, siis, toimunu seletuseks, on meil olemas kaks varianti – kui oleme süüdi, siis meie olime valed või kui oleme ohvrid, siis teine oli vale. Keegi ju pidi see vale olema, sest muidu oleks olnu olemata jäänud.
Vale olemise ja selle vältimiseks sunnime, ise ennast või ka teisi, tegema ja olema sellisena, mis ei tohiks viia vale tulemuseni. Just tulemus – see õige tulemus, on tähtis – ei teekond. Tulemus tähendab tõestust õigena olemisele. Sellpärast on alati kiire ja kulm tõsiselt kortsus ning kergelt tõuseb viha – ärge takistage inimese teekonda tulemuseni – õigena olemiseni.
Teekonda valides ei pruugi selle kestus ega tulemus olla ette arvatav – me ei tea hinda, mis see meile maksma läheb. Kuigi, ega ka tulemust sihtides, pole soovituni jõudmine kindlustatud – ometi näib tulemus ainuvõimalik, siht ja lahendus, olevat – see seal on koht, kus saabub selgus, kas oleme vale või õige.
Marianne
30.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar