See aeg,
mis ühes antud käia,
on kui karistus,
mis tarvis ära kanda.
Kui saaks,
siis lõpetaks ära,
kui võiks,
siis lihtsalt
läheks ära.
Kuid ei saa -
uks vabadusse
on lukus
ja võtit
pole taskus.
Seda ühist aega,
mis võiks olla
võimaluste allikas -
vangis olija kogeb,
kui isiklikku kaotust.
Koos olles,
seda aega oodatakse,
mil saab omaette olla -
vaadates kella
või haigutades lakke –
varsti saab minema,
olla üksi ja omaette -
vale juurest eemale.
Palju turvalisem,
tunduvalt kergem,
kordades parem
ja ka huvitavam
on olla mujal
või üksinda.
Kannataja
see kannatab,
kui ühes olemine
tähendab raskust
ja ebamugavust,
saab tähendada
ka valet ja võõrast,
kui vastumeelsust.
Kui koos olles
ei näi sündivat enamat,
vaid hoopis
vähemaks võtvat,
siis tahab inimene
ära minna mujale.
Nagu loomaaias,
erinevates puurides,
päevast päeva loomad
samu radu tammumas,
käitub inimene
lõksus olles.
Jah, puur küll on -
selleks, inimene,
suhte nimetas,
kuid uks
see suletud ei ole -
inimene seda ise
avanud ei ole.
Seda hetke,
mis antud koos olla,
ei peaks talluma jalge alla,
sellest ei peaks põgenema ära,
et püüda jätta vale seljataha -
valeks sai nimetatud see,
mis võinuks olla teisiti,
kuid see, et ei olnud
või veel ei ole
ei tähenda seda,
et olema ei saa.
Marianne
25.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar