Vanem on see, kes valib lapse, sest temal/ temas on vajadus saada laps – endale – oma. Laps peab andma selle kogemuse, mida vanem ootab. Laps peab tagama oma vanemale vajalike tunnete kogemise. Laps, elusana, on justkui vahend ja päästik ja võimalus ja väljendus – vanema jaoks. Laps tuleb ja saab olema – iseendana ise enese jaoks.
Laps tuli ning vanem sai ja ka ei saanud seda, mida vajas. Ühine aeg on ootamatusi täis. Kui varem oli olemas ainult üks või kaks, siis nüüd on, ühes olemas, ühe võrra enam. Vanem sai lapse ja samas läheb oma eluga edasi – teeb ja viib ellu erinevaid otsuseid. Võtab vastu ka neid, mis puudutavad last. Kuid, kuna laps on alles laps, siis vanem arvestab temaga niipalju, kui vajadus ette näeb ja pigem vähem, kui rohkem. Laps ju ei tea veel, mida ja kuidas ja miks – tollel puuduvad kogemused, et valida ja otsustada õigesti ja kõik, mis elus ette tuleb, ka ei puuduta last – vanema meelest.
Paljud kogemused lapsel küll puuduvad, kuid vanema otsus(t)e tagajärgedes kogeb laps kogemusi, mida poleks olnud või ei oleks sellisena olnud, kui vanem ei oleks valinud nii nagu tema seda tegi. Kõik saadavad kogemused ei ole head kogeda. Vastutus või süü nn valede kogemuste eest peaks lasuma vanemal – tema tegi või jättis tegemata nii, et laps ei saanud olla see laps, kes ta pidi saama olla - kogemused osutusid valedeks. Valed kogemused muserdavad last – ta tuleb nendega toime nii nagu tema seda selle aja teadlikusega oskab teha. Lahendused ja seletused on selle aja vanusele ja mõistmisele vastavad.
Laps ei mõista – temale ei ole vaja rääkida ega tema käest arvamust küsida. Vanem on see, kes vastutab ja seega määrab – tema maksab ja koristab/ lahendab tagajärgi. Miks peaks laps sekkuma ja teadma vanema elu – tööd, palka, armastust, ajalugu, tahtmisi? Need ju ei puutu lapse sisse – too tuli pärast või ei ole kõikjal kaasas. Vanem otsustab järgmise lapse saada või saamata jätta, vahetab tööd või kaaslast või kodu või maad. Vanem valib raha kulu. Laps käib vanemaga kaasas ja sõltub sellest, kuidas vanem oskab vanemana olla - kuidas tuleb vanemaks olemine temal välja.
Alati ei ole kõik hästi ja kõik ei suju. Vanema elu teeb käänakuid ja ka tema kogeb oma valikute tagajärgi – ka last ja tollega seonduvat. Vahel tundub vanemale, et valikuid ei ole – jõud on viimase piiri peal ja enese õlgadel näib lasuvat terve Maailm. Laps tahab ja vajab, Maailm tahab ja vajab – enesele ei jää aega ega ole võimalusi, kuidas oleks ja saaks teisiti. Oma enese aega ei saa panna pausile. Kõik kuhjub ja aeg tõukab takka. Lapsest saab asi – elav asi – kui malenupp, keda tõsta ja nihutada – panna või saata ära, et vältida olemise – koosolemise tagajärgi ja kohustusi.
Kraadid näitavad miinust, kuigi sisemus keeb – valitseb tundekülmus – inimene on ise ennast vaigistanud ja vakka sundinud, sest muidu võib ... juhtuda midagi, mida ei oska ette arvata. Puudus on kasvanud ühe suuremaks, sest vastu/ tagasi ei saa – täidetud ei saa. Enese elu ja vabadus näivad olevat hävinenud – järgi on jäänud nõudmised. Kui enesele ei ole anda ja kui ise ei saa, siis ei ole midagi ka välja anda ega jagada. Seega ei ole kahju ka sellest, kes läheb ega tagasi saa. Ei ole kahju sellest, kes kogema peab seal, kuhu too saadeti, seda elu, milles tuleb ellu jääda.
Ei ole kahju ega kaasatundmist, sest – „Mina pidin ka ... . Minul tuli ka ... . Mina ei saanud ka ... .” Väikene laps, suure inimese sees, tahab enese kogemuste eest kätte maksta. Ta vajab vale karistamise võimalust, et aidata ise ennast. Oli ülekohus - on ohver. Ka lapsest saab ohver, keda karistada ja ilma jätta sellest, mida ise ei saanud kogeda - „Kui mina ei saanud, siis miks Sina peaksid saama!!!!”
Haiget saanud laps sai lapse ja pidi olema olemas teise jaoks ning vastutama teise eest. Koos oldud ajas meenusid enese armid. Tunnete avanedes tuli need ära peita, sest neile ei olnud kohta ega aega – laps pidi olema suur. Kuid vahel nad tungisid pinnale ning kostusid häälest ja kumasid sõnade tagant või oli näha neid alasti pilkudest. Vanemal oli kahju iseendast – sellest, mida ja kuidas tema ei saanud, kui tema pidi ... .
Laps oli kingitus, kuid katkise vanema jaoks tähendas too vaenlast, sest valus oli vaadata ja haiget tegev ise ennast kogeda. Seega sai too vale, enese kõrvalt, ära saadetud. Laps ei mõistnud süüd ega saanud aru miks. Ta oli osa, keda lükati ja jäeti välja. Laps sai osa, sest ta kuulus tervikusse ja otsuste tagajärjed puudutasid teda isiklikult. Ta ei saanud anda oma osa iseendana, sest teda ei võetud vastu – ta oli valeks osutunud. Laps oli valitud vankriks, kellega sooritada vangerdusi toetamaks kuningat ehk last enese sees – eesmärk pühitses abinõu – kuid asjatuks osutunud valiku tagajärgi kogedes sai võimalusest kohustus – ettur, kelle võib loovutada.
Vanem ei ole võtnud vastutust oma enese valikute tagajärgede eest – temal ei ole kahju, sest lapse kogemused, lapsepõlves, ei ole tema süü - senikaua, kuni vanem kaitseb ise ennast, kui last, valede kogemuste eest, peab laps andma endast – maksma võlga – selle aja ja töö eest, mille vanem on enese arvelt pidanud, tolle jaoks, ära andma. Lugu ei lahene, sest on rollide konflikt - ükskõik, kuidas ja mida anda, ei saa vanem kunagi täidetud, sest vanem ootab lohutust ja hoidmist iseendale, kui lapsele, mitte koosolemist ja -elamist iseenda kui vanemaga, kellel on vastutus oma enese lapse ees. Sellises mängus on laps vahend, kes peab, olles õige, lunastama välja vanema heakskiidu. Nn koha, enese kõrval, saab laps siis, kui temast on kasu – vanem on saanud kogeda ennast tugevana, suurena, võimsana – Maailm kuuletub ja allub tema kontrollile. Vanem valis lapse, et omada vahendit, keda saab kasutada enesele vajamineval moel. Laps, kes kogeb enese olemas olemist vahendina, usub - mind (lapsena) ei ole olemas.
Marianne
10.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar