Kui inimene vali(s)b väljenduda vihana, siis oli/ on see tema lahendus anda enesele jõudu, tugevust ja suurust juurde, et ületada seda või astuda vastu sellele, mida peab kogema. Alguses valis inimene viha selleks, et ületada oma hirm – järgmise hetke kaotus saab olema lõplik. Ajas muutus viha, valimine, kõigi nende lugude lahenduseks, milles inimene tajus, et tema ei oma enese elu üle kontrolli – ta ei saa seda, mida tahab/ vajab, sest tema peab kogema kaotust. Inimene valis olla viha, sest ta ei tahtnud selle tõdemusega leppida.
Mina olen vihane – see on selle inimese olemine, kes valis kasutada viha. ´Kuid inimene ei saa olla igal ajal vihane - ta ei saa igal hetkel anda enesele luba olla vihane ja seega on hetki, mil ta ei saa, enese aitamiseks, kasutada viha jõudu. Inimene on õppinud, et ta ei tohi olla vihane selle või teise inimese või asja või tegevuse vastu – see ei ole õige ega ilus tegu. Inimene on õppinud, et ta ei tohi näidata oma viha välja, sest ta on (peab olema) HEA inimene. Inimene ei taha, võib-olla ka ise, kogeda iseennast vihasena – seega, ta ei kasuta oma viha jõudu, kuigi ta valib selle enesele abiks.
Kui inimene valib, ka alateadlikult, olla viha, kuid ta ei saa enesele vihasena olemist lubada, siis ta ei tohi väljenduda enese poolt valitud moel. Enese poolt valitud lahenduse surub ta iseenda poolt alla – ta ei kasuta iseenda jõudu enese toetuseks, vaid ta peab ikkagi seda, mida ta peab. Pidev enese hülgamine ja kaotuste kogemiste jada viivad murdepunktini – sellesse kohta ja hetke, mil viha vallandub raevuna – inimene kaob, järgi jääb torm ja maavärin.
Raev on allasurutud viha. Raevu vallandumine on hetk, mil inimene kasutab oma viha relvana. Salasoppide avanedes, sünnib tegu, mis võib olla ebainimlik – oleva aja normide mõistes – ürgne viha tõuseb ja jõud purustab selle, kelle vastu tõusti – ka iseenda. Raevunud inimene reageerib ja tegutseb nii nagu ta ei ole tohtinud teha – lõpuks ometi saab ta olla ilma enesekontrolli ja piiranguteta. Ta teeb teo, mis peaks viima alguse loo lõpliku lahenduseni. Ta heidab, teise pihta, endast välja sõnad, mida on enese sees hoidnud. Inimene hävitab, sest ta on kaos.
Inimene kardab viha – ta kardab enese sellist olemist, milles ta ei kontrolli ise ennast. Olles nn hea ja tüüne, sest miski ei vea vihani välja, tundub inimesele, et tema ei vihastu – tema on viha seljatanud – tema suudab olla hea ja õige. Kui vahel tulebki vihane sööst, siis see möödub kiirelt, sest inimene oskab ennast vahetada teistmoodi olema – ta suudab ise ennast kontrollida. Viha uks on kahanenud kitsaks piluks – hea inimene ei kuku sinna sisse – ta ei vaata selle ukse taha.
Valitud lahendus ei muutu, ennast kontrollides, olematuks. Olgu inimene suutnud olla Hea või Õige, kuid kui ta on valinud, aegu tagasi, kasutada viha, siis teeb ta seda oma alateadvuses ikka edasi. Valides, vihasena olemise hetkel, vaadata enese sisse – pealispinnast sügavamale, siis näeb inimene seal oma raevu. Seda jõudu, mida ta ei ole lubanud enesel kasutada, siis kui tema seda, oma uskumuste, ostuste ja kogemuste järgi, vajas.
Tõdemus – Mina olen vihane – annab teadmise, millisena inimene on valinud olla. Loost välja astuda aitab küsimus - Miks ja milleks ma vajasin viha jõudu? Vastus langetab relvad.
Marianne
28.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar