Uskusin oma hirmus, et see võib tõsi olla – olen parandaja – see parandaja, kes näeb vigu ja tahab muuta olevat, et vead ära parandada. Kõik on vaatenurga küsimus. Sõnadel – parandamine ja teisiti tegemine – on olnud hinnangud ja tähendused, mille olin ise teiste pilkudest–sõnadest kaasa võtnud või ise endale andnud. Uskusin selle vaatenurga tõese olevat, kuni mõistsin, mida ma tegelikult teen.
Mina ei ole tahtnud inimesi ega Maailma ära parandada ja muuta, et taastada juba olnut või luua korda. Olen näidanud teed. Seda võimalust, kuidas olla nii nagu veel ei ole oldud ega tehtud. See on olemas olemise võimalus – luua, anda, kinkida, näidata olevale, läbi oma puudutuse, see võimalus, kuidas, kuhu, millisena jne võib inimene teha oma järgmise sammu. Selle sammu, mida veel ei ole proovitud ega kasutatud, sest seda ei nähtud ja seega ei usutud olemas olevat või ei julgetud lihtsalt vanast lahti lasta.
Igal inimesel on võimalus teha samm sinna, kus ta veel ei ole astunud. Üks valik ei ole ainus tee, millel kõndida – see on üks kõigi nende võimalike seast, mille hulgast inimene ise saab valida.
Marianne
07.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar