kolmapäev, 17. märts 2021

Viha tume pimedus

 


Kui tundub, et kõikjal ja kõiges, kõik juhtub ning midagi ise muuta ei saa, siis on inimesele, kui ohvrile, vaja süüdlast – seda ühte või neid, kes on süüdi selles, mis toimub ja on. Inimesel on kergem, kui tema jaoks on toimuva kohta olemas nähtav põhjus. Selle eest teab ta valmis olla ja ennast kaitsta ning tal on olemas see, kellele karistust soovida ja kellelt kahjutasu nõuda. Tänases Inimeste Maailmas käib etendus, kus oma osi mängivad süütud ohvrid ja ülekohut tegevad süüdlased, kuid kusagil varjus, kulisside taga, on etendusejuht ja käsikiri.

Ohver on oma Maailma sees abitu, ta on selle sees lõksus, sest kõik väline on ähvardavalt hirmutav. Inimeses on hirm, et kohe saab see miski ja nimetu teda kätte ning lõhkudes Maailma, teeb inimesele haiget. Hirm kasvatab viha, mis omakorda süvendab hirmu – kõik kujuteldav on muutumas tõeliseks, käegakatsutavalt olemas olevaks. Inimene vajab ja otsib seda, kes päästaks teda ära, vabastaks inimese iseenda hirmu küüsist. Seega on vaja süüdlast – seda nähtavat, kelle olemas olu teeb hirmu tõeliseks. Uskudes, et kui süüdlane on päriselt olemas ja too saab hävitatud, kõrvaldatud, vaigistatud, siis ei ole inimesel enam põhjust hirmu tunda.

Inimeste Maailm tuleb inimesele appi ja annab ühisele süüdlasele näo ning nime. Propagandana jagatav info on see, mis kujundab Maailma ja selle tõekspidamised. Ühine süüdlane on see põhjus, miks inimeste elud ja eludes toimiv on nii nagu on. Massimeediat kasutav propaganda on tõde, mida saab väänata ja keerata, kui näidata arve ja vahetada vaatenurki. Kui piisavalt kaua suurelt ja kõlavalt kuulutada, siis saab väljavalitut nurgast usutav „tõde”. Ohver ei pea ise mõtlema, sest talle näidatakse ja kuulutatakse tõde – „See või too seal on Sinuga toimuvas süüdi!”

Uskudes süüdlase olemasollu saab hirmutundvast inimesest ohver, kes tõuseb relvana üles, et astuda süüdlasele vastu. Ühiselt uskudes saab ohvritest võimas jõud, see on karistussalk, kelle taga ei ole enam vaba maad, millele astuda. Ohvrid lähevad süüdlas(t)e vastu ja teostavad oma kohut, et kaitsta iseennast ja karistades süüdlast lõpetada oma hirm.

Hirm on vaataja silmades. Hirm on inimese sees, kuid inimene ei vaata enese sisse, vaid välja, sest ta ei taha tunda enese sees. Inimene vajab, et Maailmas oleks rahu, sest siis oleks see ka tema sees olemas. Inimene läheb ja nõuab enesele vajaminevat, sest temal, kui kannatajal, on selleks täielik õigus. Kui vaja, siis alustab inimene lahingut, et võita rahus olemise-elamise nimel peetav sõda. Kuid ei saa olla rahu väljas, kui seda ei ole inimese sees. Seni, kuni inimene tunneb hirmu, loob tema ise ennast ümbritseva fooni - on OHT - ja annab endale ülesande elada ohvrina.

Inimene tunneb, et temalt on võetud iseolemise vabadus, kui ta ei saa teha iseenda heaks ja jaoks seda, mida ta vajab. Inimene kaitseb ise ennast, sest ta kardab, süüdlase pärast, kaotada iseennast. Propaganda on õnnestunud. Inimesele on ulatatud käsi – aidatud näha tõde. Inimene ei otsi oma loole lahendust, sest lahendus on ju olemas – tuleb kõrvaldada süüdlane, et takistada-lõpetada tolle tegevus. Andes inimesele süüdlase aitab propaganda kasvatada inimestes viha inimeste vastu. Inimene ei näe süüdlast vaadates inimest ja nii kaob inimeste Maailmast inimlikkus.

Keegi ei ole lubanud, et inimene saab päästetud ja ta ei jää kunagi haigeks. Inimene ise on hakanud uskuma, et kui süüdlast enam ei ole, siis ei ole tema jaoks ohtu. Seega, kasvab hirm, kui süüdlane on jätkuvalt olemas ja süüdlaste arv on tõusuteel. Seega on iga hetkega suurem see oht, et hirmutav teadmatus saab inimese kätte. Inimese hirm täna on kui vene rulett – inimene ei tea, kuidas tema seda haigust põeb ja seega ta ei taha seda kogeda – inimesel tuleb ise ennast ära päästa – ta astub süüdlase vastu, sest nii on tal olemas viha, kuidas saada jõudu tänases ajas elada.

Ei ole vahet, kust nurgast ohver Maailma vaatab, sest igal pool ja ka teise külje peal on süüdlased olemas – oma uskumustest lähtuvalt on igal inimesel võimalik valida, keda täpselt ja milles on temal põhjust süüdistada. 


Marianne

17.03.2021.a




Kommentaare ei ole: