Taas kord kogesin, et suudan ise ennast üllatada – oma eheda kurbusega. Fb kirbukalt enesele seda vajaminevat, mida ei teadnud end vajavat, ära ostma minnes, astusin aega, mis oli saanud alguse 130 aastat tagasi. Ühed inimesed on vahetamas kodu ning jättes vana seljataha annavad-müüvad enesele mittevajaliku neile, kes seda soovivad-vajavad.
Valida oli kõike ja me valisime kõike, kuid mina ei saanud enesele seda, mis oli hingele lähedane – vanad ehitised. Kõrvalhooned, kus oli kunagi olnud töökoda, hobuste tall, ait, laoruumid ja veel igasuguse eesmärgiga kõike, mille ajalugu jäi ajalukku. Vanade hoonete ehedus – puu igal moel ja nähtav aja kulg – käegakatsutav, tunnetatav, kõrval ning ühes olev. Aknad erinevate raamide ja lainetatavate klaasidega, uksed klaasidega ja ilma, lingid, koputi, kättesaamatus kõrguses laed, muljetavaldava paksusega laetalad ja põrandapalgid. Hoonete sees on ühes erinevad ajad, mis kõrvalepanduna on jäetud seisma. Jäetud ootama, midagi või kedagi või lihtsalt aegade ja stiilide tuultes oma väärtuse kaotanud või otstarbetuks muutunud.
Sügavale ulatuv puudutus äratas igatsuse – omada aja ilu ja võlu. Olla selle sees ja kõrval igapäevase elu osana. Kui ma ka oleksin valinud võtta kõike või mõned osad sellest, mis omana tundusid, siis minul ei oleks anda neile seda kohta, kus nad omal kohal ja õigel moel saavad nähtaval ja kasutuses olla. Mina ise ei oska neid kõiki korda teha ja mina ise ei vaja neid kõiki, kuid ma armastan aega ja puud – ma nii väga oleksin tahtnud, kuid ma jätsin nad sinna, kus nad magasid.
Tegelikult oli ka seda aega, mida kaasa valisin. Natuke oli võimalik, sest neile oli koht olemas – üks väike klapiga laud sohva ette, millel saab vajadusel ka puzzlet kokku panna, puuratastega tool kirjutuslaua taha, klapiga sekretär-kummut kusagile kunagi, riidenagi, millele veel ei ole kohta ja siinsel maal üks „kohustuslik” ajaloo verstapost – kuparipannu.
Tulin koju, andsin endale aega ja avanesin - kirjutasin selle loo vihikusse ning nutsin sügavast puudutusest tundlikuna – on olemas see aeg, mis oli ja on, kuid see ei ole minu. Mina ei ole seda hoidmas ega edasi andmas. On ajas aegadest jäänud tükid, kuid enam ei ole tervikut – ei ole elavaid mälestusi.
Ma ei tea, mis see on, mida ma vanade majade pööningutelt otsin. Ma ei tea, mis on see, mida tundun vajavat, sest olen selle kaotanud. Otsin, sest tahan leida, kuid näen, et ma ei ole kohale jõudnud ega saa seda puudutada. Seda, mida otsin ei ole seal, kust ma seda otsin. Otsin lugu – aega, mis on minu sees ja väljas ning kõneleb läbi minu – saan olla seal, kus mind ei olnud. Ma ei tea, mis oli ega tea seda, mis saab olema – näen seda, mis on – seisma jäänud aega, mis ei ole minu aeg. On hirm ja kaotus, et olevik saab enne läbi, kui mina leian üles nimetu.
Kirjutasin loo arvutis valmis ja jätsin ootama seda ühte pilti - alguse oma - mille tahtsin õhtul teha. Me läksime veel kord tagasi – kolmandat korda. Läksime puule järgi – tammelauale, mis on nii umbes kaks meetrit pikk, 30-40 cm lai ja 20 paks ning veel mõnele lauale, millest saab mööblit teha. Ja ma tegin pildi ning ma sain kingituse - õieti neli kildu ajaloost, mis anti mulle-meile alles hoidmiseks – ühe mõisa kahepoolse akna, 1870 pärit kahepoolsed uksed, 1900 pärit maja aknakarniis – maja põles 2009 maha - kui maja oleks alles, siis see paistaks meile aknast kätte ja veel ühed kamina „valvurid”.
Servamata tammelaua peal on kirjas perekonnanimi, kohanimi - Karuna ja aastaarv 55 – saatsin pildi samanimelisele inimesele, kes elab Karunas. Laud on pärit tema vanaisa, isa ja venna töökojast. Laud on kunagi ostetud eesmärgiga teha, midagi väga vajalikku, tugevat ja kestvat – seni ei ole olnud veel selle valmis tegemise aeg. Tegin sellele inimesle ettepaneku, et ta saab tellida endale sellest lauast vajaliku pingi, riiuli, laua jne – siis on üks ring täis saanud.
Ma tänan – võtsin vastu – hoian ja annan edasi, kui tuleb aeg.
Marianne
15.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar