Õiguse jälgedes rebenenud vahemaa

 

Mina ei ulatu Sinuni -

Sa oled lähedal,

sest ma näen Sind,

kuid meie vaheline kaugus

on kui kaks erinevat aega,

mille sisse eraldi jäänutena

oleme teine teisest,

teineteise mõistmise jaoks,

kättesaamatus kauguses.

Mina ei ulatu Sinuni,

minu sõnad ei puuduta

ega ärata Sind,

neis ei ole jõudu

ega võluvõimu,

et kutsuda Sind välja -

ühes koos kõndima.

Minu sõnad lukustavad

Sinu kui ukse

ja sulgevad mind

väljaspoole.

Kui koputan,

et kuuleksid,

kui vahetan sõnu,

et mõistaksid,

siis nurka surutuna

asud rünnakule -

võtad oma hirmud

ja neist valad relvad,

neid minule suunates

annad täiega tuld,

et mitte näha ega kuulda seda,

mida järgmisena võin öelda,

sammuna teha valida.

Sinu poolt valitud

ennast kaitsev reageerimine

on tahe karistada,

enese peeglis nägemise eest -

kui kustutada pilt,

takistada sõnade vool,

siis saabunud vaikus

lõpetab vales valguses hoidmise,

ebamugava ja mitte meeldiva

tähelepanu all olemise.

Saabunud vaikuses

saab enese hirme

vihaga kattes,

iseennast lohutada ja hoida,

enese õigusest,

kui maast kinni hoides,

mind ikka veel vihata -

Minul on õigus!

Minul on õigus!

Marianne

25.03.2021.a