Teineteisega koos olles iseenda jagamine – oma tunnete, mõtete vaba väljendamine. Kas ollakse koos olles koos või eraldi? Tegelesin enesekaitsmisega – ma ei astunud samme, mis võinuksid viia vaikuseni. Ma ei rääkinud ise enda lugudest ega jaganud iseennast, sest kartsin teed, millel olin kohtunud vaikusega. Kõneldes ma ei peegeldunud vastu, sest peegel jäi kaetuks. Ma ei küsinud enam küsimusi, mis ärataksid enesekaitse ja teele lendaks sõnadest sõnum – „Ära puutu!” See oli teade, millest lugesin välja – „Sellel teel me koos ei käi – see on Minu oma!”
Maailm tundus kokkutõmbuvat ja ähvardavalt suuremaks kasvavat. Ühist Meie-t jäi aina vähemaks ja sellest väljas olev oli tühjus, mis hingelämmatavalt üha paisus. Tasa kaal oli tasakaalust väljas, sest Meie välist tühja maad oli meie ümber liiga palju. Olemas olev tuli millegagi täita, sest seda iseennast, kellele Meie sees kohta ei olnud, sellele tuli leida väljenduse vabadus avarduvas tühjuses – luua iseendale oma Maailm.
Milleks meile see Meie, kui seal ei ole enam ühte ja teist? Milleks see koht, kus mina ise kontrollin iseennast, keelan teha ja öelda, sest mina ise olen otsustanud lõpetada olematus. Teostasin enesekaitset ja sulgudes tõmbusin eemale – Meie piiridest välja. Füüsiline olemas olemine ei tähenda koos olemist. Mina olin Meie, kuid minul ei olnud selle sees kohta, kus olla iseendana. Jah, Meie oli, kuid see tähendas erinevate rollilahendustega jaotatud piirides toimuvat etendust.
Tundsin end olevat, kui maja, kes on seal, kus on, sest seal on ta olemas olnud. Keegi ei küsi enam, miks või kuidas? Astutakse majja, sest see on koht, kus saab olla, kuhu tulla, kust ära käia. Kui jääb aega, siis võib enese jäetud jälgi, enese tee pealt eest või külje alt, ära koristada. Keegi ei küsi ega tule sellepealegi, et – Mida tunneb maja, kui inimene astub sisse, elab ja on? Inimene suhtub majasse, kui enda omandisse – teen selle jaoks nii palju, kui enese vajaduste järgi võimalik. Kui teeb, siis sellepärast, et iseenda jaoks tahab või on omandi kahjustumise st enese heaolu kaotamise oht. Maja, kui terviku parim võimalik ei ole see, kuidas maja päriselt võiks iseendana olla, vaid see, kuidas inimene jätab iseendast jälje – kasutamise mugavus – st parim võimalik, mis inimene iseenda jaoks saab/ tahab väljaspoole iseennast teha ja anda.
Rolli lahendus on enese looming – tulemus tellija materjalist. Elasin rollis, sest see oli see, mis oli jäänud. Lõpuks seisis enese ees küsimus – Kui see roll tähendab enese jaoks seda ja teist ning sellist olemist, siis, kas ma üldse tahan selles rollis jätkata? Kas see on see, mida ma täna enesele valiksin? Oli tunne, et mina ise ei saagi mitte midagi ära teha, kuigi küsimus oli minu enese tunnetes ja vaatenurgas. Tunded on vajadused ja vaatenurk vahetatav. Mida ma tahan, kui ma ei taha seda, mis on? Miks mina ei tee seda, mida tahan? Kas küsimus on selles, kuidas lahendan rolli, mitte selles, mida ma teen?
Tundsin, et vajan inimesi, kellega koos olla, sest mul ei ole inimest, kellega ühes olla. Vajasin inimest, kuid mina ise ei teinud selle teema lahendamise jaoks midagi, sest ma ei usalda inimest. Tunnen hirmu iseenda kaitsetuse pärast – inimeste majad jäävad suletuks. Võin olla ja kõndida, kuid minu poole pööratakse fassaadid – väline ja eemale hoidev. Paokil ustest või akendest vilksatab midagi, kostub koos olemise hääli, ninna lendab koduseid lõhnu – need on majade lood, mida ei jagata. Olen väljas ja eraldi.
„Mida Sina tahad, miks Sa tulid?” Ollakse koos seal, kus on kõikide ühine territoorium – üürike kohtumine ajas. Vajan teise inimese puudutust, et avada uks iseendas – avaneda ja jagada. Kuid ma ei taha minna ja ühes olla, sest usun, et lootus puruneb – kellelgi pole aega, tahtmist ega vajadust, sest kõigil juba on kellega olla, või pole minul seda õiget ja vajaminevat anda. Tundub, et minu lugu ei ole ühine lugu. Pole kohta, kus olen oodatud tervikuna. Tule, kui oled tarbija, kasti liige, ülesande täitja – rollid ja suletud sahtlid.
Jah, mina ise ka ei taha ega vali kõike kuulata, näha ega jagada. Kui inimest on liiga palju, siis ta on koorem – ma ei taha teada ega kuulda ja näha – ma ei taha vastuvõtta ega ennast jagada. Kuid ometi, hoolimata oma enesekaitsest ja tundemüüridest, vajan ma kohta ja aega, kus olla koos inimesega, kellega ühes olles ei oleks sahtleid ega ennast kaitsvaid reegleid ja otsuseid.
Iseolemise loomise vabadus on iseenda poolt ära võetud, kui ma keelan ja raamistan ise ennast. Kui ei ole loomise vabadust, siis on iseenda käes vangis olemise aeg. Ootan võtit väljast, et pääsed sisse, kuid tegelikult võin keerata ise ennast oma vaate nurgast välja ja ma olengi Maailma sees olemas.
Marianne
21.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar