Jalad üle ääre

 

Kas kuuled ja näed

eesriiete taha -

kas mõistad neid,

kes iseenda sees,

kui kuristikuserval

kassi ja hiirt

iseendaga mängivad?

Kas tead ulatada käe

sellele inimesele,

kes iseenda sees -

jalad üle ääre,

kui pesu nöörile

on rippuma unustatud?

Inimene oma elus,

kui tormituules,

vihmasajus,

päikese kuumuses -

otsalõppeva ajaga

proovib kaasas püsida.

Tuul rebib ja sakutab,

päike armetult kõrvetab,

vesi üdini läbi leotab -

enese pisarad on märjemast märjad,

enese valu iseennast katki lõhestab,

enese hirm olla see,

kes varjus või valguses ollakse,

sunnib viimast sammu astuma.

Kõik see tants käib peidus

teiste silmade eest,

eesriide taha varjatuna

justkui teises ajas ja kohas,

teisel riiulil või sahtlis -

elu on kellegi teise elus.

Selles naerus ja poosis,

mis on välise ees,

on rabedus ja tühjus -

eilse ja tänase vahel

on õhukene joon,

mida ületades

vajub liivaloss kokku,

mask libiseb eest

ja enese sisse

ära peidetud saladus

on avalik -

„Olen see, kes ma ei ole,

kuid ma ei ole see, kes ma olen -

kes ja kus ma olen,

kuigi olen mind ei ole

ja kui mind ei ole,

siis ...”

Marianne

16.03.2021.a