Inimesele öeldakse - „Naudi oma elu!” - inimene küsib vastu - „Miks ja kuidas?”. Elus on tõusud ja langused, ühte, teist ja kolmandat, mida on seal nautida, kui on raske töö või keeruline aeg või teadmatus või hirm või haigused või igavus või tavaliselt argine päev. Naudi oma elu, sest see on Sinu võimalus! Hinda oma elu, sest see on aja mõistes üürike! Kuid sel hetkel, kui olev hetk tundub olevat sajandist pikem ja näi kunagi lõppevat, ei mõtle inimene oma aja pikkusele.
Inimene naudib seda, mida tema ise on enesele valinud ja tahtnud. Inimene vaatab seljataha – oma isale ja emale otsa - tema ju ei valinud, sest nemad ise tegid ja said. Kuidas ja miks peaks inimene valima enesele päevad, mis on hallid, teed, millel komistada, inimesed, kelle vastu põrkuda – kõik need valud, vaevad, tunded, mida enese teel kogetakse. Tundub ju üsna hullumeelse mõttena, et keegi valiks vabatahtlikult iseenda jaoks sellise lavastuse kokku ehitada.
Küsi ja Sulle antakse! - justkui esitaksid kõiksusele tellimuse, et saada soovitu. Huvitav huumor on sellel inimest ümbritseval avarusel. Ühel hommikul vormisin mõtetes soovi – kusagil võiks olla olemas keegi, kes telliks minult loo. Selle all pidasin silmas, et loo tellija maksaks töö eest materiaalset tasu - lihtne ja loogiline. Samal päeval postitas üks naine Fb grupis oma tundepurske– tema ei taha enam tunda hirmu, lõpetagu inimesed tõve levitamise ja eestlased ning poolakad haiguse maale toomise.
Tundsin eneses puudutust ja mõne aja pärast alustasin loos - „Viha tume pimedus” - kõndimist. Ja siis, ühel hetkel sain aru, et see lugu oli vastus st loo tellimine. Alguses kirjutasin oma lugu neile – sellele naisele ja nendele teistele, kes temaga kaasa noogutasid, kuid siis mõistsin, et kirjutan ise endale – kõndisin enese teedel ja mõistsin olnut enese ajas.
Me oleme teineteise jaoks olemas, kui on aeg olla olemas. Selle naisega oleme olnud seotud läbi erinevate lugude. Läbi tema füüsilise puudutuse (ta on kalevalan jäsenkorjaaja) ja ühiselt jagatud ajas, leidsin vastused, miks siin on nii nagu on, et olijate ja tulijate vahel on vahe ning kõndisin 1200 aastat tagasi elanud mehe loos, et näidata valgust ja luua uue tee algus. Tuleb see, millel on aeg tulla ja kaob see, mida enam vaja ei ole. Fb postitus ei kasvanud edasi ja kadus – sõnum oli edasi antud.
Jah, sel hetkel, kui mõistsin aja kulgu ja lavastuse võlu, ma nautisin kingitust ja olin tänulik. Kuid selline hetk kaob käest ja juba järgmises olevikus elan täiega seda hetke, mis on käes ega leia mahti astuda kõrvale, et vaadata enese lugu eemalt. Kui on käimas väitlus või enesetõestus või kontroll või takistuse kõrvaldamine või kurbus või kaotus või hirm või nälg või väsimus või tahtmine jne, siis on enese pärast käimas lahing ja teostan enesekaitset – olen lihtsalt inimene, kel pole aega peatuda, sest elan olevat hetke enese moel.
See oleks ju üsna naljakas, kui just sellisel tormakal ja vastakal hetkel lõpetaksin oma tegevuse ja purskaksin naerma – lihtsalt nii nagu oleks tegu Maailma parima humoreskiga, milles kõik tundub niivõrd absurdse ja naljakana, et ei jäägi midagi muud üle, kui vaid naerda. Vabastavas naerus on helgus ja kergus ega muidu Mary Poppins ja korstnapühkija poleks lae all einestada saanud.
Marianne
18.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar