Mind närib süütunne, et teen seda, mida teen ja elan ning olen nii nagu olen, kuid see ei too raha sisse. On tunne, et ühe inimese olemas olemisele on õigus alles siis, kui tema olemise tulemusena on sissetulemas materiaalselt mõõdetav tulemus – raha. Kuid, kui täna on nii nagu on, siis, kes ütleb, milline valik oleks olnud aegu tagasi või eile või täna see õigem õige olnud.
Kas lugude kirjutamise tee on lihtsalt jätk kõrgkoolile, kus läbitud praktika edukat tulemust raamis eneseanalüüs. Lehekülg sõnu, mis kirjeldasid seda, kuidas olin kasvanud, milles oli raskus ja kuidas soovisin või nägin teed, et veel tulemuslikumalt ennast paremini ning kõrgemale kasvatada. Koolis oli üks õppeaine, mille õppejõud küsis kohe esimese aasta esimeses töös enesearenguplaani. Ei viisaastaku, vaid kolm kooli aastat eraldi lahti võetuna. Kuidas mõelda välja ja viia ellu, mida ja kuidas teen ning olen homme - see oli huvitav küsimus. Esimesse puntki kirjutasin I sess, teise II sess – üksiti õeke – samm sammu haaval, kui esimene saab tehtud, siis seejärel saan järgmise astuda. Kuidas võisin teisiti kirjutada, sest mina ei teadnud ju ette, et lõpetan kooli kursuse parimana ja Cum laudega, kui ma ei olnud üldse kindel, et saan esimest sessist, töödest, eksamitest või aastast kaugemale.
Numbrid – mulle meeldivad need numbrid, mis tähistavad, märgivad, loendavad – loetlen, pean meeles tähiseid. Selles aastas on üks number, mis on häiriv ja seda on keeruline vastu võtta. Sügise alguses saab 50 aastat täis kõnnitud. See 5 seal 0 ees on korraga liiga suur arv kokku. Kui jätta numbrid ära, siis ei ole väga vahet eilsel ja tänasel, kuid selle 5 üle ma ei tundu olevat uhke. Pigem on häbi ja vastumeelsus – juba nii palju, nii vana, nii kaua, nii muutunud peeglitesse vaadates.
On teadmine, et 5-le järgneb 6 ja seda on juba liiga palju iseendale vaatamiseks ja teistele näitamiseks. Tähendus ja kaasaskäivad sõnad on need, mis muudavad värve. Alguses oli rõõm, kui tuli juurde – Mina olen juba ... - seda ei olnud palju ning 2 ja ka 3 olid alles alguse poole peal. Isegi 4 jättis veel piisavalt ruumi ja ei häirinud, sest olin alles ... . Nüüd olen üsna kohe juba ... . Osad teed on möödas, osad lood saavad otsa ning järjest enam kogen, et kõike enam ei saa, ei ole ega jää alles. Keha muutub ja enam ei ole täpselt see, mis või kuidas oli. Kuid mina ise olen alles, oma tänases päevas olemas ja see aeg on omamoodi huvitavam, kui see, mis jäi seljataha.
Loomulikult olen mõelnud, kas tahaksin kusagil midagi ära muuta, teisiti teha või tegemata jätta – ei. Loomulikult ma kahetsen, sest on olnud häbi, olen olnud kurb ja iseenda vastu mõistmatu – kuidas mina võisin valida, teha, käituda, öelda jne nii nagu tegin. Kuid ka sellega olen teinud rahu – see oli, mina valisin ja see on möödunud. Seda, mis on olnud, ei saa olematuks muuta, kuid kui saakski, siis ei oleks ju täna nii nagu on. See tänane meeldib mulle just sellepärast, et on nii nagu on, sest on olnud kõik see, mis on olnud.
Tulles algusesse tagasi – töö juurde – raha eest tehtava töö juurde, siis see on olnud minu jaoks üsna lünklik aeg, milles jupikesi olen olnud ühes ja teise teises kohas. Pikka ja uhked plejaadi või sügavaid juuri ei ole olnud – nii on lihtsalt olnud. Alguses olin kokk, siis hotelli baaridaam, seejärel külapostkontori ainuke töötaja, kooli ajal olin haiglas hooldaja ning seejärel, nooremat poega oodates, kinnisvarabüroos asssistent. Töösuhete pikkus jäi peaaegu 1 ja 3 aasta vahele. Täpselt nii on olnud, iga lugu lõppes omal ajal ja moel – kas läksin ise valides või tehti valik minu eest, kuid kõigil kordadel ei olnud enam võimalik jääda, sest too tee oli minu jaoks läbi saanud. Tagasi vaadates saan öelda, et igal ajal oli oma aeg olla ning kui oli aeg, siis asusin tööle ja kui tuli aeg minna, siis läksin ise või tehti nii, et tuli ära minna - uus tee oli ootamas.
Siinpool lahte olen käinud kaks korda ajaliselt objekte koristamas. Ka need lood on kestnud täpselt nii kaua, kuni kõndisin lugudes. Iseennast mõistes ning kirjapanduna lendu lastes said lood ehk töösuhted läbi. Eelmisel suvel andsin joogatunde ja ka need olid oma alguse ja lõpuga – üks peatükk järjest sügavamale enese sisse teel olles. Mis ja kuidas saab edasi?
Ma ei ole tegevust, nimega töö, kartnud, olen läinud ja teinud seda ka ennast hoidmata. Olen teinud, sest ütlesin iseendale – Peab, mina pean! - valisin nii, et tõestada iseennast iseendale ja teistele. Mina pidin suutma ja tegema ning jäin ise sellesse, kui lõksu kinni, sest see oli minu elu, milles tõestasin ja mina ise, kes pidi vahendina seda suutma, et mina ise võiksin ja saaksin autasu. Millise, mis see oli, mida ma taga ajasin? Kohustus, enesele võetud kohustus, mida ainult mina sain teha, et suuta teha veel paremini, tõsisemalt ja sügavamale. Kuid enamuse selle eest, mille võtsin kohustusena kanda, ei makstud nähtavat ega oma olemas olemist ära tõestavat tasu. Kõrvalt vaadates oleksin võinud oma kandamid maha panna ja teisiti valida, kuid oma koorma all ägades tuli seda tasakaalus ja ettevaatlikult hoida, sest see kõik oli Minu.
Täna kirjutan oma kogemustest ja puudutanud hetkedest lugusid ning pean seda oma tööks ja teeks, millel kõnnin. Kuid see, mida ja kuidas mina tunnen oma lugusid läbi elades, välja ja üleskirjutades ning lendu lastes, ei ole seesama, mida teised kogevad. Olen saatnud oma lugusid siin ja sealpool piiri erinevatesse kohtadesse. Jah, neid on avaldatud nii seal kui ka siin pool, kuid lihtsalt suuremat tähelepanu võimaldades, kuid ei tasu makstes. Palju enam on neid kohti, kust ei ole tulnud isegi viisakat vastust, et mis iganes põhjusel lood ei sobi.
Tänaseks on lugude number mind ennastki üllatavalt neljakohaline ning neid saab liigitada ja jagada üsna mitmeti. Leidsin, et kõige kompaktsemana saab võtta ja kaante vahele üllitada rännakute lood, mida on kokku 40 ringis. Valisin välja seitse kirjastust, millele saatsin vist seitse lugu ning vastu sain ühe vastuse – Meie aastaplaan on täis. Ma ei põe, sest on nii nagu on. Lood on olemas ja need töötavad. Kellel on vaja, see leiab oma loo üles, sest lendu lastud lugude raamatukogu on avatud 24 h ja kõigile.
Taas jõuan alguse küsimuse juurde tagasi – Kuidas edasi? Kuidas luua iseendast iseendale nii, et toodaksin kasu st materiaalset tulemust? Iga lugu on kasu – need on minu kasvamine teel. Hoolimata sellest kasust, on Inimeste Maailmas nii, et kui tahan minna poodi või tarbida teenust, siis tuleb maksta käibel olevas vääringus – rahas. Kas tegevuse saab nimetada tööks ainult sel juhul, kui keegi selle eest midagi maksab? Seega on küsimus – Kuidas luua loominguga oma ellu materiaalse maailma võimalused?
Marianne
23.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar