Eelmisel suvel leidis noorem poeg endale mererannast sõbrad – kaks last – õe ja venna, kellega ühes oli tore suve, merd ja sauna nautida. Kohtuti ja aega veedeti õhtuti rannal, kui isad ja emad vallale kuuluvas saunas leili võtsid ja üksteisele järgnevatena sauna ning mere vahel edasi-tagasi jalutasid.
Mingil hetkel kutsusid lapsed poega enda poole, et ühiselt oldud aeg oleks pikem. Laste pere elab maal, maasikatalus. Suvel on neil lambad ja kanad, aasta läbi 3 toakassi. Kevadest sügiseni kestab töö maasikate, vaarikate, herneste ja vilja kasvatusega ning selletõttu leidub nende majapidamises nii palju seda, mida meil endil ei ole – ka traktoreid. Pojale meeldib selline maailm – maa ja sellega seonduv ning lapsed, kellega ühes olla.
Sõprus arenes tormiliselt. Poisid helistasid isegi õhtuti, enne magaminekut ja soovisid teineteisele head ööd. Päevastest külaskäikudest said öökülas olemised. Poega võeti kaasa kõikjale, kuhu oma lastega mindi ja ta sai osa kõigest, mis oli, kui ta „maal” oli. See oli fantastiline aeg – ta sai olla pere keskel ning nautida suve ja sõprust. Kooliaja saabudes jäid õhtused helistamised ära, külas käidi ja öid oldi ning ka ühiselt veedeti aega, kuid ometi loo pilt muutus omal moel.
Poiss ja tüdruk on päris õde ja vend, kes elavad oma igapäevast elu kasuvanemate juures. Nende päris vanemad on olemas ja kohtuvad oma lastega, kuid omadel põhjustel ei kasvata nad lapsi ise. Lastel on oma ajalugu ja haavad ning loomulikult mõjutab see nende käitumist, olemist ja tundeid.
Laste sõprus ja soov koos olla ei tähendanud meie perede tihedamat läbikäimist ega, kui saunas kohtumine väljaarvatud, ühiseid tegemisi. Poeg sobitati endi hulka, sest temast oli abi – ta andis kasuvanematele võimaluse jagada õde ja venda erinevate kombinatsioonidega ning endile sobivates variantides. Poeg oli puhvriks ka laste endi vahel. Kord mängis ühega ja siis teisega või mõlemaga korraga – nii nagu kasuvanemad jagasid või võimalusel lapsed valisid. Kord kutsuti poega sinna, kuid küsiti ette, kas ta tahab minna, kui saab mängida ainult tüdrukuga, sest poisil oli oma sõber külas. Poeg läks ja tundus, et asi oli okey.
Lapsed on meie juures mõned korrad hoius olnud ja kaks korda oleme ka meie nendega väljas käinud, kuid me ei sobitunud. Kindlasti oleks võinud õppida teineteist tundma ja kohaneda ning ühes olla, kuid ei olnud ega teinud. Oli arusaada, et tüdruk soovinuks meile tulla ja ka ühes tegutseda, kuid poiss seda ei tahtnud – tal ei olnud meie juures midagi teha. Poisi jaoks on arvuti ja telefoniga täidetud maailm turvaline olemise koht. Teised inimesed ei mahu sinna vahele ega sisse.
Piltidel on varjud. Viimasel kuul kasvas poja rahulolematus – maalt tulles oli ta vahel tunnetest tulvil, sest tundis, et talle oli ülekohut tehtud ja seega oli ta valinud endale ennastkaitsva ohvrirolli. Näha oli, küsida ju võisin, kuid ta ei avanenud, vaid sõdis vastu.
Eelmisele laupäevale oli märgitud poisi sünnipäev. Reedel too helistas ja tahtis, et poeg võtaks oma playstationi puldid kaasa, siis saavat ka külalised mängida. Poeg ütles Ei ja poiss sai vihaseks. Poisi viha kogemine kasvatas hirmu selle ees, mis võib juhtuda, kui koos ollakse. Poeg käis ja korrutas, et ta ei jää ööseks, kui sinna jääb veel keegi teine. Sünnipäeva hommikul oli näha, et minek häiris teda väga. Küsisin küsimusi ja eesriie hakkas avanema. Poeg ei olnud enam rahul sellega, kuidas temaga ühes oldi, milline roll talle jäeti ega ka selle üle, et ta koges seal tundeid, mida ta ei oleks pidanud tundma, kui poiss ja tüdruk oleksid teda hoidnud.
Viimast kaht külas olemise korda oli ta kogenud kiusamisena. Ta kirjeldas oma tunnetega, mis talle ei meeldinud, kuidas talle jäeti kindel ruum, kus olla ja teha ning keelati see, mida ei saanud. Ütlesin talle, et temal on õigus ja vabadus ise valida – kas minna või mitte, kuidas ja kui kaua olla. Leppisime kokku, et ta läheb peole ja on seal nii 4-5 tundi ning mina kirjutan poisi kasuemale sellest, miks poeg neile ööseks ei jää – kuidas ja mis eelmisel külaskäigul oli ning mida ta tundis.
Sellel eelmisel korral olime minemas talgutööle, kuhu oli tulemas ka poisi kasuisa, kes tegi ettepaneku jätta poeg talgudel olemise ajaks nende poole. Õuelt ärasõites jäid lapsed batuudile mängima. Kasuisa sõitis ühel hetkel meile järgi ja võttis tüdruku ühes, kuid viis tolle naabrite juurde. Kui kõik olid läinud, siis istus poiss arvuti taha ja sukeldus oma maailma. Poeg jäi omaette, ta sai kõrval olla, kuid tal ei olnud midagi teha, sest tema enda ajaviitevahend – telefon – oli koju jäänud. Poeg veetis oma aega iseendaga rääkides, sest tal ei olnud talle lubatud mänguseltsilist ning ta koges seda situatsiooni poisi poolse kiusamisena.
Poega sünnipäevale viies rääkisin kasuemaga, kes põhjendas poisi käitumist sotsiaalsete oskuste vähesusega. Juhtus nii, et hoolimata teistest variantidest, pojale järgi sõitsin üksinda. Maja uksele koputades ja vastust kuulmata sisse astudes, kuulsin naeru ja lõbusaid hääli. Esikus minuga vastamisi seistes ütles poeg, et ta ei taha ära minna, sest tal on tore. Tuletasin talle kokkulepet meelde ja me lahkusime. Autoga ära sõites pahvatas ta korraga välja, et talle oli haiget tehtud – teda kiusati füüsiliselt. Emotsionaalselt kirjeldas ta seda, kuidas ja mida ning kes. Ta rääkis ka sellest, kuidas ta abi otsis ja milliseid lahendusi kasutas, kuid kasutult, sest kiusamist ei lõpetatud, kui ta seda palus ja täiskasvanu ei kuulanud tema muret ära.
Olin hämmingus ja kurb ning kogesin enese abitust, sest ei saanud poega kaitsta seal, kus mind ei olnud kohal. Kuulasin ja küsisin tema kohta, kuid ei küsinud seda, kas ja mida tema ise tegi. Eelmisel sügisel läksid lendu kiusamisega seonduvad lood, millest üks sündis puudutusest, kui koolis õpetajatega kohtudes ja neilt abi küsides, tõid nood välja selle, mida poeg ise ning kellele oli liiga teinud. Varem küsisin ka mina ise, esimese tagasisidena, nö kaebamise peale – Aga Sina ise?
Oli teadmine – poeg koges, tema tunded olid/ on sellised ja nüüd tuleb leida lahendus, kuidas teda aidata. Kirjutasin loo – „Palun ära tee” - ja saatsin teele kirja kasuemale. Selles oli sõnum, et poeg ei lähe enam mõni aeg nende poole, sest oli kogenud kiusamist nii poisi ja ka tüdruku poolt tehtuna.
Kirjale tuli vastu kiri, et laste jutu järgi ei olnud poega kiusatud ning sellest lähtuvalt küsiti – millal, kes ja kuidas. Algas poja jaoks ebameeldiv küsitlus. Kui alguses jutustas ta tunnetega värvides iseenda loo, siis nüüd tuli tal, tundeid kõrvale jättes, täpselt ja ajaliselt sündmused uuesti läbi kõndida ja sõnadega välja öelda. Kuid tunded olid ju ikka alles ja tuntavalt olemas – loo sees olles elas ta neid uuesti läbi ja seega kaitses ta iseennast meie eest, sest meie olime need, kes olid kohal ja tahtsid, et ta kogeks.
Saatsin uue vastuse teele. Vastukiri potsas postkasti pea 24 tundi hiljem. Sinna oli kirjutatud, et poeg ise oli kiusanud teisi lapsi – tegi üsna sama, mida temale endale tehti. Vot nii, kuidas ja mida teha selle teadmise peale edasi? Kuidas kaitsta haiget saanud last, kelle tunded olid ehedad ja kogemus oma, kuid, kes ei olnud inglina puhas, vaid KA ise teinud? Kelle õigus on õigem? Kellele tehtud ülekohus on suurem? Kes on see, kes jääb ohvrirollist ilma, sest tal tuleb hoopis süüdlase oma kanda? Poeg oli protesti täis ja pisarais. Ta proovis erinevaid tehnikaid, kuidas takistada olnu mõistmist ega tahtnud teha koostööd. Miks tema oli see, kes pidi peeglisse vaatama?
Milline kiri vastu kirjutada? Millisena mina ise paistsin ja minu poolt valitud eelmised sõnad lugeda olid, kui loo teine külg muutis pilti, kuid ometi ei kustutanud ära poja kogemust ega tundeid. Milline parim võimalik lahendus järgmisena valida, kui olen oma poja ema, kuid mõistan ka teisi lapsi? Kirjutasin vabandava, mõistva ja diplomaatilise kirja. Peale seda olin väsinud, sest oleksin justkui pika tee maha kõndinud.
Minul on hea meel poja kasvamise üle – ta avab ennast, seisab iseenda eest ega ole enam nõus teise poolt seatud raamides olema ning valib allandmise asemele teise variandi, kui suhtes ei ole seda, mida tema vajab või ta kogeb kiusamist. Poeg väljendas oma hirmu, et poiss ei taha teda enam sinna – vanus ja huvid on liiga erinevad ning tüdrukuga ühes olemine ei olegi alati nii tore. Poeg sõnastas enda jaoks oma soovi ära – tema soovib olla poisiga ning mängida tollega ühes mõlemale sobival moel ning kui ta ei saa seda, siis ei ole külas olemine tema jaoks parim võimalik.
Poja kogemustega alanud loo sees ja taga ilmnesid minu enese loo piirid. Alustades esimese sõnumi kirjutamist mõistsin, et liigitasin iseennast koheselt halvaks inimeseks, kui võtsin üles teema, millest rääkimine on ebamugav. Oli uskumine, et vaikitava teema avamine ei lisa minule positiivset tähendust, vaid negatiivset värvi. Enese sees on olnud enese hirmust tulenev uskumus, et kui selgitamised on möödas ja aeg tasandanud jälgi, siis need, kelle pärast ja kaitseks ma astusin, on endiselt võimelised koos olema või sõbralikult kohtuma, kuid minust hoitakse eemale ja jäetakse välja.
Oma aja erinevates lugudes, mil kaitsesin oma lapsi, valisin sisimas minna vastu, keerasin iseennast ümber, ei kõndinud kõrvu, peatusin ja alustasin lahingut. Uskusin, et kohas, kus seisan enda või kellelgi teise, kui iseenda eest, tuleb mul õigustada ja tõestada. Järelikult olin ohver, kes koges kiusamist ja seega pidin suutma võita – olla õige, et enam ei tehtaks, sest siis mina ise enam ei peaks astuma ega ise kogema.
See on vaatenurga küsimus - teemad tõusid koos olemisest, kuid lahendust otsides nägin ja tundsin end üksi olevat, sest minul oli halb olla – teise parim võimalik ei olnud minu jaoks vajaminev parim võimalik. Enese kaitsmiseks seisin eraldi – tegin selge vahe iseenda ja teise vahele. Tahtsin/ pidin lahendama teema, mis sündis Meie sees, üksinda. Meie sees ei saanud, seal jäin ilma ja seega tundsin end teise poolt väljajäetuna. Uskusin, et olemata Meie, oleks loo tulemus olnud teine – üksi olles oleksin suutnud ja osanud ise ennast hoida.
Mina ei saa lahendada Meie teemat, kui ma ei näe ega tunne Meie olemas olemist. Mina nägin, Meie asemel, haiget saanud ja puudust kogevat iseennast. Seega ma lahendasin enese teemat ja olin ikka ja jälle selle kellegi teise vastu, kelle tõttu Meie parim ei olnud minule parim võimalik.
Kaks, kes koos on Meie, lagunevad kaheks, kui - „See ei ole Mina, seega ei ole see minu teema!” Kas minu lahendustes tehtud sammud olid valitud selleks, et suuta aega tagasi keerata ja loo sünd olematuks teha või soovisin edasi astuda? Kui lugu ei oleks olnud, siis mina ei oleks pidanud tegema, olema, vastu astuma ja iseennast vaenlasena nägema? Seega olin ohver, kes vajas süüdlast ja kaitset.
Marianne
29.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar