Mina ise jäin aja sisse kinni st hoidsin ennast seotuna. Teisele võimalust, kui uut teed näidates, kuid tolle vastuseisu või ükskõiksust kohates, tundsin, et pidin enese sõnad ära tõestama. Tahtsin, et mind usutaks ja minu sõnumit oluliseks peetaks. Seega pidin näitama tõe, kui tulemuse ette, sest muidu oleksin mina valeks osutunud. Selleks, et ise enda sõnade tõesust kontrollida, jäin ootama tulemust. Teise loost sai minu lugu.
Minus ei olnud kergust, vaid tumedad tunded, sest mina ise ei lasknud teisest, kui minu loost lahti. Minu lugu pidi lõppema hästi st õigesti - minu sõnade järgi käiduna. Seega pidin olema ühes ja suutma kontrollida, et saavutataks minu jaoks õige tulemus. Tunded olid selleks jõuks, mis aitas paigal olla ja mitte unustada. Ootasin otsust - tehtud - ning tunnustust - õige - sest alles seejärel saanuks ennast oma tunnetest vabaks lubada.
Seni, kuni minu sõnad olid alles tõestamata, oli minus vajadus lükata teine teele - „Tee nüüd ära, vali lõpuks ära, lõpeta minu lugu ära!” Olin pettunud, kui teine ei valinud „õiget” teed - jättis astumata või tegi sammu teisale. Sel juhul võeti minult võimalus öelda ja tõdeda - „Mis ma ütlesin, minul oli ju õigus!” - jäi närima poolik lugu, sest ma ei saanud teada, kas oli või ei olnud.
Ometi oleksin võinud oma sõnad öelda või neid ka lihtsalt endamisi mõelda ja minna oma teed, kuid mina reageerisin tunnetega ja jäin lõksu. Ei andnud iseendale ega teisele võimalust, sest ei näinud seda, olla ise oma elu loojad, vaid tundsin sundust kasutada teist vahendina, et ära tõestada minu, kui vahendi, tulemuslikkust - tulemus oli saanud tähtsamaks, kui ise olemise vabadus, võimaluste vabaduses, valida.
Marianne
10.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar