Inimene, Maailma teedel käies, otsib iseendale eesmärki. Seda tõde, milleks just teda Maailmale vaja on. Seda teed, mis just temale määratud ja broneeritud on. Inimene ei mäleta, kuidas ja sellest tulenevalt ta ei oska olla igavikulisest vaikusest looja. Inimene tahab olla vahend, millel on kohene ja nähtav tulemus. Olemine, lihtsalt olemas olemine, on keeruline. Harjumuspärane on otsida endale tunne ja anda enesele sellest tulenev ülesanne, siis on sihipärane tegevus olemas ja elul on taas eesmärk.
Inimeses on rahutus, tahaks teha midagi uut ja teisiti, et mitte seista ega korrata juba olemas olevat. Kuidas seda teha? Kuidas seda saavutada? Inimene tahaks luua nii, et on olemas kõik vajalikud vahendid, millest luua. Oleks tee, mis on nähtav ja laotub iga järgneva sammuga juba ette maha. Inimeses on tahe üha edasi minna, järgmise käänaku taha, ulatuda kauguseni ja sealt veel edasi – selle saareni, mäeni, ajani ja ka sealt ikka veel edasi astuda. Olla liikumises, sest paigal seismist on raske taluda. Miks inimene ise hoiab iseennast paigal?
Inimene tahab tõestuseks tunnet – tundena olemist, võidurõõmu kohale jõudmise üle, ära tegemise pärast, eduka lõpetamise tähistamiseks – siis saab ta öelda – „Mina olen, sest mina OLIN!” Rõhk sõnal – olin – kasvatab puudust sõnas – olen. Mis ta siis on, kui ta oli? Kui ta oli, kas siis teda enam ei olegi – on olemata? Inimene peidab ennast ära tunnete eest, mis teeksid teda iseendale nähtavaks. Inimene jääb vait, lõpetab loomise, kui kohtab vaikust ja tühjust, kui lugu lõppeb tõdemusega – oli ja seega enam ei ole. Inimene tahab valida tegevust, et kogeda olemist – reaalselt olemas olemist – olevas hetkes peegeldumist. Inimene tahab olla, kuid vajab kohta, kus olla – enese tingimustele vastavalt vabana olemas olla.
Kui Maailm tuleb ja puudutab, siis inimene usub, et ei taheta temaga, kui inimesega, kohtuda ega koos olla, vaid kasutada teda vahendina, et saada enesele vajaminev ja seejärel minema minna. Inimene tahab kogeda tunde puudutust, et teine tahaks koos olla ja tagasi tulla või räägiks ausalt, ilma ennast ära peitmata, miks ja mida ta vajab – teha vahetust. Ja inimene ise ei küsi, kas ta saab teise jaoks olemas olla, kas tema saab talle midagi anda. Ära andes, vajalikuna ära olles, näeks inimene lahkuvat selga, mis läheb ära. Seega, ta ei taha näha võimalust, et saab anda selle, millega teine saab edasi astuda. Ära andes, inimene kaotaks, kuigi oli. Ära andes, inimene kaotaks, kuigi andis. Inimene kaotaks iseenda olemise, sest ära andes inimene OLI ära. Ära andes, oleks inimene ikka veel seal, kus ta ära oli.
Inimene ise ei taha nõustuda teadmisega, et ta on ära andnud ega olnust lahti lasta, sest vahendina oleks ta pidanud suutma tagada enesele ära olemisele järgnenud olemise, kuid temal ei ole – tema Ei Ole, sest sõna – oli – tähendab minevikku, juba möödunud aega. Inimene tahab olla seotud, et näha tulemust ja saada sellest osa – nähtav teekond, jäetud jälg ja puudutus, mis annaks püsiva teadmise – hinnangu ja eesmärgi täidetuse – inimene on õnnestunud, on väärt, on vajalik, on hoitud. Inimese enese tunne viib teda iseenda vahendina nägemise teele. Kui teda vajatakse, siis ta on, sest oli kasulik. Inimene on kasutu, kui teda ei vajata, sest ta oli ära.
Inimese õpitud harjumus, elada kordustena, kasvatab usu, et olev peab korduma, kuid korduv olev peab suutma olla kordumatu ja samas vastama tingimustele, kuid seega ei saa selles kohas olla vabadust. Inimene peab suutma olla ja teha nii nagu tahetakse ja vajatakse st saavutama õige tulemuse. Peab suutma olla õige ja seda nii, et selles hetkes olles ega peale seda ei oleks tühjust ega vaikust, vaid kergus – õhuvool, mis kannaks ja hoiaks. Inimene peab päriselt olema, tundma ja nägema, et kordumatu hetk on see, milles kõik vajalikud soovid täituvad – inimese jaoks on olemas imeline Maailm, sest inimene OLI õige. Selline kordumatu hetk peab korduma, korduvalt.
Nähes seda, mida ja millist iseennast ei ole, kaotab inimene iseenda, sest teda ei ole ja seega ta ei tea, milline ta on. Inimese tahe korrata normaalsust – oma head argipäeva, on püüd olevat ära parandada. Inimene vajab kordust, et taastada see olnu, milles olemist ta tahab uuesti kogeda. Tahtes Maailma muuta ja/ või parandada – tahab inimene olla vahend, mis seda suudab. Inimene tahab olla vajaminev ja võimas looja, kuid parandamine ega olemas oleva nö heaks ja õigeks muutmine ei ole loomine, vaid ära olnud aja taastamise katse.
Alguse tühjuses on terve igaviku kestev vaikus – on, kuid veel ei ole, sest ei näe teed ja seega pole olemisel täpset sihti ega kindlat eesmärki. On olemise talumatult raske vaikus. Keeruline on olla, sest on olemine ilma eilse ja homseta. Ei ole seda, mida enam ei ole – on see, millel on aeg olemas olla. Looja loob sellest, mis on, seda, mida veel ei ole. Loob ise ennast sellisena, millisena tema ise ja Maailm veel ei ole olnud. See on loomise tee, kuid tundes sellel teel hirmu ei ole inimene vaba, sest tema ise valib olla vahend, mis saab ja ootab tasu selle eest, kui on ära oldud ja käes on tulemus.
Looja on võti, mis avab uksi, mille taga avanevad teed, millel ta veel ei ole astunud. Looja, loonuna, laseb olnust lahti, et olevikus vabana luua - ühes sellega on olemas kõik Maailma võimalused, mis on maailmaruumi sees olemas. Looja ON inimene olevas hetkes kohal olles - Mina Olen siin, kus ma olen ja sellisena nagu just praegu valin olla – see on Maailm, milles OLEN olemas.
Marianne
06.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar