Inimestena oleme teinud oma valikud, kellele ja mida räägime ning kellega, millest ja kuidas rääkida. Oleme iseennast ja Maailma ära lahterdanud ning ringi kõndides ja inimestega kohtudes avame ennast täpselt nii palju, kui usaldame või meid usaldatakse. Oleme iseenda osad jaganud sahtlitesse, mida avada või hoida suletutena, sest inimese, kui terviku jaoks ei ole meil sageli aega, tahtmist, huvi ega oskust, et kogeda ja saada osa rohkemast sellest, mis inimese sees ja milline inimene ise on.
Inimeste sees on neid sahtleid – ilm, päevateemad, söök, loodus – mille tõmbame vabalt lahti ja lobiseme voolavalt – nende sahtlite sisud on pealtnäha sarnased ja ohutud. On neid sahtleid, mida avame lähedastele, sest nemad on olnud ja näinud lähedalt. On neid sahtleid, mida me ei ava, sest ei julge iseenda sellist palet näidata. Mõni inimene tahaks nii väga oma sahtleid avada, et olla ja jagada, kuid ta ei leia neid, kes teda sooviksid näha.
Mõni avab oma sahtli – iseenda – kuid kohtab vaikust või pilkavat naeru. See teeb valu, sest sahtli sisu on enesele väärtuslik ja oma. Teinekord oodatakse, et teine avaks oma sahtli ja jagaks ise ennast, kuid usalduse soovimatus hoiab sahtli saladused kiivalt enesele – oma hingesoppe igaühele ei näidata.
Sahtleid avatakse siira huvi ja usalduse toel. Sahtleid suletakse ja lükatakse kinni sõnadest kive heites või nendega pihta saades - Hoia endale, ära laiuta, pole minu teema! Vahel on inimene üsna lähedal, kuid jääb aina kaugemaks, sest sahtlite arv, mida ühes jagada, jääb järjest kasinamaks. Huvitundmise peale kohatud vaikus, mühatus, tõre vastus – Seda osa endast mina Sinuga ei jaga! - peab peatama kõrval olija - ollakse kõrval olles kõrvalised tegelased.
Ja siis juhtubki, et tehakse enese sees otsus hoida mälestustest kinni ja järgida enesele antud juhised – selle inimesega sellest ja teisest ei räägi, sest ei taheta kohata tähelepanu väljalülitust – Selle osaga minust kohtuda ei taheta! Ühes olles valitakse teemasid, lapatakse sahtlite loetelu ja võetakse lahti neid, mis peaksid sobima – ilm, sport, söök, telekas – pealiskaudsed, mitte midagi ütlevad ja ohutult aega täitvad ning kulutavad teemad. Sõnade taga on tühjus, sest seda, millest eile räägiti, täna ei mäletata, see ei olnud oluline, need teemad võib avada ükskõik kellega ja pole vahet, kes oli või keda ei olnud.
Marianne
19.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar