Olen mitmeid kordi tabanud ennast süüdlasetunnet endas kandmas peale seda, kui olen käinud juuksuris, hotellis, kohvikus, restoranis, kosmeetiku, massööri, hambaarsti või mingi(s) muu(s) nö inimesele spetsialiseerunud asutuses või inimese juures. Olen olnud ja ära minnes tundnud ennast süüdiolevat, sest ei taha tagasi minna, kuigi teine oli teinud ja olnud. Teine oli teinud ja jaganud seda, mida oskas ja täpselt nii hästi, kui tema seda oskas, kuid minu jaoks ei olnud see see. Head aega öeldes ja ust enese järgi sulgedes teadsin - mina ei tule tagasi, et uuesti olla, sest ei taha seda teha ja sellepärast tundsin ennast teise ees süüdi olevat.
Järgmise aja pakkumist või tagasi ootamise sõnu kuuldes, ma ei julge inimesele avatuna silma vaadata. Ma olen enese sees, teise ees, süüdi, sest mina ei taha näha tema ootavat ja lootvat pilku ajal, mil aus oleks öelda – „Aitäh, kuid mina enam ei tule!” Kui ma ei taha tagasi minna, kas ma olen siis tänamatu, kes ei oska tehtut ega inimest hinnata? Kuid ma tänasin ega käinud ju niisama – inimene tegi oma tööd ja mina maksin selle eest küsitud hinna. Rahu ja tasakaal peaksid olema maa peal ja inimeste vahel, kuid mina varjan iseennast - koos oldud aeg oli hetk, mil ma ei kogenud austust Inimese vastu.
On inimesed, kui õpetajad-saatjad ja on teenindajad. Teenindaja teeb oma töö, siit siiani – oma ala on hästi või nii enam vähem selgeks õpitud ja selle raames sooritatakse tegevus. Inimeste aeg on hinnaline ja see on mõõdetud ning jagatud. Teenindajad pakuvad teenust – oma ala kvaliteeti, kuid inimene on tervik ja kui ta saab selle, mis on üks kõigile, siis ei pruugi see just temale sobida. Iga inimene on erinev ning see, kuidas ja mis, on igaühe jaoks erinev.
Kuid on olemas see, mis on ühine kõigil – iga inimene on omanäoline tervik. Kui inimene kogeb teise inimese puudutust, siis see mõjutab tervikut, kuid nii sageli jäetakse, inimest teenindades, osa(d) inimesest kõrvale. See osa, mis jääb eraldi, tunneb külma ja nälga, tühjust ja vaikust, vastuolu ja jõudu, mis sekkub terviku olemisse.
Kui inimene on kohas, kus ta on ajal, mil keegi teeb ja toimetab tema juures midagi/ millegagi, siis selle tegevuse lõppedes on ootus, et inimene tõuseb, maksab arve ja läheb. Olles kohas, on keha kohal, kuid vaim läheb uitama ja füüsiline keha tajub füüsilist puudutust. Inimene kogeb toimuvat tervikuna, kuid terviku kogemused, toimuvast ja toimumise ajast, on erinevad. Tegevust lõpetades on oluline anda inimesele aega, võimalust rahus olla, et end koguda – ennast kokku liita, olnut jagada ja kohaneda. Keha hingab, olnut vastuvõttes, välja ja vaim pöördub tagasi – inimene on taas tervikuna olemas, kui ta on ise valmis tõusma ja minema.
Kui on võimalik valida, siis ma ei lähe tagasi sinna, kus sain teeninduse, mis ei austa vaimu või keha. Ei lähe tagasi kohta ja teenindaja juurde, kes on ära õppinud küll tegevuse, kuid ei kohandu, kuula, saada ega austa inimest. Kellel ei ole aega anda inimesele ega ka iseendale seda aega, milles olla kohal ja enda jaoks olemas ning tervikuks sündida. See on enesele liiga tegemine ja üsna karm kokkuvõtmine, kui seistakse kõrval ja oodatakse lahkumist, sest teenus, kui makstud aeg sai läbi. Oli olemine, kuid ei jäänud aega ega kohta, kus olla paigal, et minna siis, kui ise ollakse selleks valmis - keha ütleb ja hing tunneb.
Sellises kohas olen peitnud pilku, tänanud arvet makstes ja läinud. Ennast tundes tean, et minule on vaja aega, et olla ja ennast koguda, et mõista, mida ja kuidas kogesin ning kuidas mina olen selles hetkes. Sellepärast - Palun vaikust ja rahu, oma aega tagasi tulemise jaoks, austust keha ja vaimu vastu – mõistmist, et inimesega tegelemine ei ole konveierit öö ja see, kuidas ollakse, näitab seda, kuidas osatakse ja nähakse iseennast - kas müüdava-müüjana või jagajana-puudutajana – kas enese ajana, mis kaob või inimese aega - teekonda iseendani. Tee ei lõppe käsi kehalt tõstes – lugu on alles pooleli ja kestab senikaua, kuni inimene ise on valmis tõusma ja astuma edasi.
Marianne
31.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar