Sellel hetkel, kui on ilus ja hea, ununeb koledus. See jääb peitu varjudesse, mis valguskiirte murdudes seisavad seljataga. Vaadates valgusesse ei näe silmad hämarust – valgus jääb silmadesse ka siis, kui pilk keerata ära.
Pole vaja vaadata, et näha – koledus elustub ja puudutab. Koledus surub pikali ja oma tahtes allolijat väänab – inimlikud jooned kaovad. See, kes lööb või kiusab, ei näe inimest, vaid oma vajadust. See, keda kiusatakse või lüüakse, näeb inimest, kes sel hetkel ei ole inimene. On otsustavus toimida ja teha – allajääja vastu oma enese tunded, kui hõõguva koni, valusaid arme jättes, ära kustutada. Teise valu, teise armid – valus vabadus sünnib kellegi teise veres ja pisarates.
Marianne
28.03.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar