pühapäev, 1. oktoober 2017

Elu Tee Rändur




Mina olen tee, mida mööda ma käin. Kõnnin Inimeste kõrval, kuid üksinda astun. Olen tee, mis laotub minu ees, kuhu iga järgnev valik märgib maha uue tähise, pöörde või käänaku. Ma jagan Maailmaga kohti, hetki ja mälestusi, kuid seda, mida läbi elan, kogen ja tunnen, tean vaid mina ise.

Leides oma, võib mulle tunduda, et see ongi nüüd see – ma olen lõpuks kohale jõudnud. Kuid olles, viibides ja kogedes, jõuan mõistmisele, et täna ei ole ma veel nimetut leidnud. Ehk köitis minu tähelepanu ja meeli, vaid pealispind, kogetud rahulolu või jagatud tunne. Kuid siis, tundsin taas kiusatust, vajadust või sundi teele minna, otsima seda, mis kindlasti järgmise käänaku taga, seal silmapiiril, mind ootab ees.

Kui keegi või miski, käsist või jalust, hoiab või seob – ütleb oota, ole veel, siis kärsitus rebib lahti sidemed ja avab uksed – nii teele ma lähen. Täna võisin olla küll siin, kuid homme, ootavad uued kohad ja rajad. Ma olen kui linnutiib, kes äralennul viibates, paneb õhu värelema, maalides silmade ette, kogu Maailma värvid ja hääled, et kogeksid hetkeks, mis Elul on pakkuda veel.


Marianne

01.10.2017.a

Kommentaare ei ole: