Mina
olen tee, mida mööda ma käin. Kõnnin Inimeste kõrval, kuid
üksinda astun. Olen tee, mis laotub minu ees, kuhu iga järgnev
valik märgib maha uue tähise, pöörde või käänaku. Ma jagan
Maailmaga kohti, hetki ja mälestusi, kuid seda, mida läbi elan,
kogen ja tunnen, tean vaid mina ise.
Leides
oma, võib mulle tunduda, et see ongi nüüd see – ma olen lõpuks
kohale jõudnud. Kuid olles, viibides ja kogedes, jõuan mõistmisele,
et täna ei ole ma veel nimetut leidnud. Ehk köitis minu tähelepanu
ja meeli, vaid pealispind, kogetud rahulolu või jagatud tunne. Kuid
siis, tundsin taas kiusatust, vajadust või sundi teele minna, otsima
seda, mis kindlasti järgmise käänaku taga, seal silmapiiril, mind
ootab ees.
Kui
keegi või miski, käsist või jalust, hoiab või seob – ütleb
oota, ole veel, siis kärsitus rebib lahti sidemed ja avab uksed –
nii teele ma lähen. Täna võisin olla küll siin, kuid homme,
ootavad uued kohad ja rajad. Ma olen kui linnutiib, kes äralennul
viibates, paneb õhu värelema, maalides silmade ette, kogu Maailma
värvid ja hääled, et kogeksid hetkeks, mis Elul on pakkuda veel.
Marianne
01.10.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar