Kui
ma näen midagi/ kedagi, siis tunnen ennast puudutatuna, ma tunnen
kadedust ja minus käivitub viha inimese/ olukorra vastu, sest mulle
meenub, mida minus/ minul ei ole, on minu elust puudu. Kadedus on
minu kaitse, mitte tunda tunnet, mis teeb minule haiget.
On
mõttetu öelda - Ära tunne! - ma tunnen seni, kuni olen iseendale
teadvustanud, mis teeb minus minule haiget, mõistnud iseennast,
leidnud lahenduse ja lasknud tundel minna. Seni läheb kogu jõud
püüdele, mitte tunda kadedust. See omakorda suurendab viha inimese/
olukorra vastu, sest kadedus on ju laiduväärne tunne, mida ei tohi
tunda ja nii vihkan iseennast, sest mina ju tunnen kadedust.
Ma
ei tulnud iseendaga toime ja ainus lahendus tundus olevat inimese/
olukorra vältimine, sest kui ma ei näe, siis ei tunne ka kadedust,
kuid haiget tegev koht oli minus ikka olemas.
Jah,
ma olin kade, jah, ma tundsin viha, sest vältisin mulle haiget
tegevat tunnet ...
Palun
vabandust nende käest, kellele tegin oma vihas haiget, seni, kuni ma
ei tunnistanud oma valu iseendas ...
Marianne
07.10.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar