Ühes
väikeses paituses peitub suur jõud – silitus, mis pehmelt libiseb
üle keha jagab soojust, loob turvatunde ja kasvatab armastust. Algul
nii värelev ja õrn puudutus kasvab suureks laineks, mis koondab
keha tervikuks. Seisev energia läheb liikuma, see on protsess, mis
vallandudes on avarduv ja süsteemi korrastav. Puudutust tajudes,
keha lõdvestub ja lõõgastub, temas sünnib usaldus olla kohal ja
peatuda, et kuulata iseennast. Puudutust janunedes, kasvab fustratsioon, inimene muutub rabedaks ja pinged vallanduvad emotsionaalsete pursetena. Keha vajab armastust ja selle saab ta
läbi füüsilise puudutuse.
Juuksed
– minu lugu
Eelnev
tekst oli valmis juba mitu päeva tagasi, kuid tundsin, et see ei ole
kogu lugu. Otsisin seda, miks mina vajan nii väga füüsilist paitust.
Mis on see, mis minus peidus on. Võtmeks sai Vikingi`te muusika, mis
muukis mind lahti. „Herr Manneling`i” ja „”Yggdrasil`i”
lugude rütm, trummid ja tugev R, panid sisemuse värelema nii, et
täna hommikul jõudsin lahenduseni.
Väiksena
oli mul poisipea. Ei olnud pikki juukseid, mida kammida ja patsi
punuda. Vastus, mis minu seest kasvas, raputas mind jälle nii
sügavalt. Minu juuksed lõigati lühikeseks, et oleksin rohkem poisi
moodi, sest nii meenutasin meest (isa). Minu välimus oli kui valusa
haava näppimine, valus on, aga koorik sügeleb. Ma ei olnud enam
armas, olin ebaõnnestunult ebameeldiv ja ma justkui ei väärinud
enam füüsilist kontakti.
Täna
seisin nuttes peegli ees ja ütlesin endale: „Ma olen tüdruk. Mul
on ilusad juuksed!”- ja pisarad aina voolasid. Need sõnad, mis on
tõesed, on nii valusad. Ma ei osanud sellist lugu oodata, see oli
nii sügaval tajude tasandil peidus, et ka minu fantaasia poleks seda
suutnud luua.
Täna,
46 aastase naisena, olen ma ikka tüdruk ja mul on ilusad juuksed.
Mis
siis, et hetkel on ka juuksed nii muutunud, et aastaid püsinud lahk
enam ei hoia ja soeng meenutab korratut sasipead, kus ükski salk ei
ole oma kohta veel leidnud.
Marianne
26.10.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar