Elu, kui (palve)ränduri teekond

Igal hommikul alustame algusest, võtame seljakoti ja ränduri kepi, paneme kokku oma reisikava ja otsides kompassilt suuna, läheme teele - kes asub kõndima palveränduri teel, kes oma igapäevase argielu radadel.

Oma moodi soovime igalt algavalt päevalt tuttavat ja turvalist teekonda. Hoiame sellest kinni, et mitte lõhkuda argist rutiini. See on meie mudel ja muster, mille ise loome ja alles hoiame, seades nii iseendale ja Maailmale piirid. Võib olla on meis hirm muutuste ees, kartus, et meie välised sammud toovad kaasa sisemise muutumise ja sisemised kasvamised loovad uue välise.

Ränduriteed kõndides teame, et iga päev on uus, seni nägemata ja läbi elamata kogemus. Oleme vabad ja avatud, muutuste ootuses. Ometi on see kõik, ka iseenda igapäeva teed käies võimalik. Kuigi siin oleme ootel – teeme selle ära, käime seal ära ja alles siis jõuame iseenda juurde, et olla see, kes oleme, seal, kus oleme. Millise osa oma päevast, siis tegelikult iseendale jätame? Miks on oma elu elades, iseenda avastamine ja tundma õppimine nii keeruline?

Vist sellepärast arvamegi, et tuleb kuhugi kõndima minna, sest nii raske on ennast üles leida ja eraldada ümbritsevast. Tundub, et igapäeva elu maha jättes on enese leidmine käega katsutav. Tahame minna otsima seda, mida oma tänases päevas ei leia. Lahkuda selle juurest, mis tekitab rahulolematust, häirib ja ei lase meil oma elu elada. Minna palveränduri teele, sinna, kus teisedki on aegade algusest tänaseni, iseennast otsimas käinud. Teele, kus on kindlad rajad, märgid ja sihtpunkt ning raamitav tõend, et oleme oma teekonna läbinud.

Hea küll, käime ära, õpime tundma ja oleme õnnelikud, kuid siis tuleme oma ellu jälle tagasi. Siia, kus ootab vana ja teised, kes pole meiega koos rajal käinud. Tõeline teekond jätkub, sest nüüd, ennast tundes, tuleb meil sellisena oma argielus edasi kõndida. Kaua suudame? Kas paneme ennast jälle ootele – teisel teel olin mina, siin see, kes praegu pean olema – kõnnin seni kuni jaksan, et siis jälle minna.

Tundub, et rändurirajal oli kergem, sest seal kõndijatel oli üks ühine tee ja eesmärk. Üksteist toetati ja julgustati edasi minema, tunnustati läbitud tee eest, mõisteti seda, mis teel kogetud sai ja oldi üks, oma jagatud hetkes – me jõudsime sihile. Elus on kõigil oma teed ja eesmärgid, kokkupuutepunktides põrkume, vaatame korraks teisele otsa, jagame oma lugu ja läheme taas oma rajale.

Rasketest radadest ja kõrgete mäetippude vallutamisest, tõelisemast tõelisem on väljakutse elada oma igapäeva elu palverändurina. Tõeliselt märgata, austada, hoida, tunnustada ja armastada iseennast igas oma päevas. Vaadata igat uut päeva, seni nägemata ja läbi elamata kogemusena, leida argiselt tuttavatest hetkedest, kohtadest ja inimestest üles nende muutused ja neid edasi viinud sammud, toetada neid teekaaslasi, kellel on tuge ja julgustust vaja ning jagada hetki, kus meie ise või keegi teine, jõudis oma ükskõik kui pisikese eesmärgini.

Soovin, et leiaksid oma päevas hetke ja koha, kus saad kõndida välja oma sisemise ja füüsilise rahutuse. Astuda seni kuni enam ei ole häirivaid mõtteid, enam üldse ei mõtle, jääb vaid liikumise rütm ja rahu ning lihtsalt olemas olemise nauding. Tegevus ja tegu, millega tuled toime, olek, milles on hea olla ja tunne, et oled iseenda jaoks midagi ära teinud - kogemus iseendaga koosolemisest, läbi ise enda silmade Maailma vaadates – näha ja tunda ennast elusana, sest kõik, mis tegid, tegid iseendale. Sinu teekond, siht ja eesmärk on elada siin ja praegu, just sellisena nagu Sina oled ja olla soovid.

Marianne

10.10.2017.a