Sügisekirju lehelind

Õrnroheline pisike lehenurgake,

kevadel pungast välja puges.

Udusulis poisikesest, suve jooksul täismees sirgus.

Sel ajal kui oma võimeid proovis,

ta kõrgel oksal kindlalt kinni püsis,

ta lehvis ja kiikus – tõsiselt taeva poole end sudis.

Ühed linnud puu otsa pesa tegid,

päeviti laulsid ja õhtuti jutte vestsid,

kaugetest maadest ja suurest veest,

Lehele võluvaid pilte maalisid.

Leht kuulas ja tõsiselt plaane pidas,

mida sooviks ta näha ja kuhu minna -

sinna mäe taha tahaks kiigata

ja seal eemal on nii palju veel vaadata.

Rahutus hinges, Leht proovis end lahti tõmmata,

sest uued seiklused ootasid ees

ja rännumehe hing, elas tema sees.

Lõpuks tuli sügis, tuulega koos,

raju korraks vaid puud müksas

ja täismehest lehe, oksa pealt kaasa kaksas.

Taeva alla tõustes, Leht sai korraga tiivad,

mis kandsid ja edasi viisid – nii sündis Lehest Lind,

kes sügistuultega kaasa lendas.

Samal hetkel ma vaatasin puud,

ja justkui nägin seal viimast lehte,

kuid siis tuli tuul ja raputas puud,

leht vabanes ja õrnalt tuules liugles,

silm pilkus, kui leht lehvitas tiibu

ja linnuna taevasse tõusis.

Ta tegi minu kohal tiiru ja hüüdis -

Hüvasti, vidiit, soojale maale lendan nüüd siit!

Pilku tõstes, kõrgel hanede seas,

lendas üks sügisekirju lehelind,

ühes teistega parve kolmnurkses reas.

Marianne

11.10.2017.a