Keha laulab tantsides - meditatiivne rännak vol 16

Täna kõnnid Sa mere kaldal – vee ja liiva piiri peal. Liiv, mis tasakesi krudiseb, vetrub Sinu jalgade all. Lained, mis Sinu jalgu embavad, on õrnad ja hoidvad. Merevesi on soe ja mõnus. Suve kollane päike paistab mere sillerdama ja lained, mis randuvad, on kui kuldselt helkivad vahuhobused. Seal samas Sinu ees, sünnib vahust, helesinist värvi, hobune. Hobune, kes astub Sinu juurde, puudutab Sind õrnalt ninaga – ta kutsub Sind endaga kaasa. Sa paned oma peo vastu hobust - tema nahk on soe ja sile. Sa teed talle pai ja toetad end viivuks tema vastu. Sa tunned, kuidas teie südamed ühes löövad. Sa tunned hobuse tugevust ja Sa usaldad teda. Tõustes kõrval olevale kivile, võtad Sa tema lakast kinni ja tõused hobuse turjale. Nüüd lähete te koos teele.

Alguses sammub hobune aeglaselt, et Sa saaksid harjuda ühise liikumisega ja, et teie rütmid sobituksid. Sa kohaned ja oled valmis selleks, mis Sind ees ootab ja nüüd lähebki ratsu traavides liikvele - ikka kiiremini ja kiiremini, lennates kui kehastunud tuul mere ja kalda piiril. Sinu juuksed ja kleit lehvivad, nad on kui tiivad, mis teid lendu viivad. Mere soolaseid piisku voolab Sinu pealt alla, päike soojendab ja tuul jahutab teid. Sa tunned kergust, sest mitte miski ei takista teid. Sa tunned vabadust, sest piire ega raame ei ole. Sa tunned, kuidas teie kehad tõusevad ja langevad koos, teie vahel ei ole ruumi, te olete ühena liikumises. Sa tunned, et see oledki Sina ise, kes seal rannal tuulena lendab. See oled Sina, Sulle omases olemises.

Hobune aeglustab oma liikumist, sest te olete jõudnud lõkkeni, mis Sinu jaoks siia rannale on ehitatud. Sa libistad ennast hobuse seljast alla ja tunned, et oled maaga ühendatud. Kallistades tänad hobust ja Sa vaatad, kuidas ta taas merega üheks saab.

Astudes nüüd lõkke äärde, tajud Sa tema helkivaid leeke oma keha peal tantsivat ja Sa tunned, et ei soovi veel paigale jääda - Sinu keha soovib edasi liikuda, ta tahab tantsida. Sa kuulad Sind ümbritseva looduse hääli ja iseenda südamelaulu, need on viisid, mille järgi Sa tantsima hakkad. Algul oled Sa veel kohmetult kohmakas, häbelik ja natuke nõutu, kuid siis meenutad seda vabadust ja kergust, millega Sa ratsu seljas liikusid. Piirid Sinu sees lahustuvad, enam Sa ei mõtle, lihtsalt oled ja lased oma kehal liikuda nii nagu tema ise seda soovib ja suudab.

Vahepeal tuleb tuul Sind vallatult sikutama ja müksama, siis on liivas mõned lohud ja Sa komistad, kuid Sa leiad endas tasakaalu, kohaned maailmaga väljaspool Sind ja tantsid edasi iseenda rütmis. Nii tuleb ka Sinu elus ette olukordi, mis segavad olemist ja hetki, millega tuleb kohaneda, et seejärel taas iseenast leides, uuesti oma elutantsu tantsida.

Sellel rannal tantsides, oled Sa vaba. Sa liigud iseenda poolt loodud muusikas – see on Sinu hinge viisile loodud südamelaul, mida Su keha laulab tantsides. See on Sinu olemise loomulik rütm ja liikumise samm – see on Sinu elutants.

Marianne

16.10.2017.a