kolmapäev, 25. oktoober 2017

Oma mätta otsast vaadates




Ühteaegu nii kurb, kui ka naljakas on see, kuidas vahel mõistmata olemuse tegelikku tuuma ja sisu, vahutan rääkida, puudutades vaid teema pealispinda. Alles edasi kõndinuna ja tagasi vaadates, saan aru, kuidas kõnelesin aiaaugust, nägemata seejuures aeda.

Aga, tõstmata oma pilku ja tervikut nägemata, räägingi ju sellest, millest aru saan, mis oma nina all, varvaste ees maas on. Kui tunnen piinlikkust ja häbi, siis ei luba endal eksida. Kui minus on julgust tunnistada käidud teed, siis annan endale võimaluse, iseendaga koos vabastavalt naerda.


Marianne

25.10.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar