Ühteaegu
nii kurb, kui ka naljakas on see, kuidas vahel mõistmata olemuse
tegelikku tuuma ja sisu, vahutan rääkida, puudutades vaid teema
pealispinda. Alles edasi kõndinuna ja tagasi vaadates, saan aru,
kuidas kõnelesin aiaaugust, nägemata seejuures aeda.
Aga,
tõstmata oma pilku ja tervikut nägemata, räägingi ju sellest,
millest aru saan, mis oma nina all, varvaste ees maas on. Kui tunnen
piinlikkust ja häbi, siis ei luba endal eksida. Kui minus on julgust
tunnistada käidud teed, siis annan endale võimaluse, iseendaga koos
vabastavalt naerda.
Marianne
25.10.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar